Ühe "Odüsseia" kõrvaltegelase lugu.
Räägib sellest, kuidas väike jumalus ja palju nõid võib tasapisi saada, mida tahab.
Mitte kohe ja mitte kõike, mitte lihtsalt ja ohvriteta, mitte et vahel viltu ei läheks ja vahel viltu ei veaks, aga lootus - lootus on alati.
Lugu on intelligentne. Ma usun tegelasi, näen nende loogikaid, Kirke on väga armas ning tema armastamised mõistetavad. Tema valu mõistetav, olgugi ta jumal ning neil kõik teistmoodi, tema rõõm mõistetav.
Täpselt ei kujuta ette, kuidas oleks seda raamatut lugeda, kui müüdid ja Odüsseia tuttavad poleks. Ilmselt natuke pealiskaudsem, natuke süütum lugemine. Aga kuna mina sain kogu aeg silitatud meetoditel: "Niimoodi tõlgedab ta seda, kaval!" ja "Niimoodi tõlgendab ta toda, täiega loogiline!", ma nautisin kahel tasandil korraga: lugu ja seda, mismoodi tuleneb see lugu algsetest müütidest.
Lugu ise on hea, usutav ja elus. Et peategelanna on jumal ja nõid, ei muuda, et eelkõige on ta naine ja naise elukogemused on "Kirke" sisuks.
Aga kuidas raamat kõneleb ja loob vastastikkuse mõjutamise välja antiikmütoloogiaga, on otse imeline. See ei ole ühe naise lugu, see on terve maailm "/meeste/ kirjeldused millestki" versus "ja seda võib ka sedasi vaadata". Tõdemused sõja, emaduse ja soovi kohta teiste silmis tore olla, kangelaslikkuse ning tahtejõu, surematuse, surelikkuse ja jumal olemise kohta: imeline!
Raamat on lugejasõbralik, tarku ootamatuid mõtteid pilgeni täis.
Soovitan!
Laura raamatublogi ehk sama tekst kui Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar