Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle.
Ikka veel meeldib.
Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab:
"... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."
Aga ometi, aga ometi ...
Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust?
Vähemalt selliste inimeste omast ikka?
Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi.
Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed.
Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev.
Omal moel ongi.
Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas.
Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega.
Viimane kui üks.
Ka Jimmy.
Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:
Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.
Seda raamatut peeatakse "naistekaks".
Ma ei ole päris kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil.
Lugemise aeg on alati varastatud aeg
Kunagi kirjutasin sellest koos ühe teise raamatuga ka Reaktorisse
2 kommentaari:
Mis urrima asi on üldse "naistekas", mis on "naistekate-sorti kirjandus" ja kes "selle lugejad"? Mina loen juba mitu aastat peamiselt naiste kirjutatut ja mulle tundub ühe enam, et "naistekas" on halvustav väljend raamatute kohta, mille autor ja peategelane on naised, milles tegelased midagi tunnevad, naisi ei kirjeldata pelgalt objektidena ja mis läbivad Bechdeli testi, sest oh jummel ja heldeke küll, ükski Tõelisse Kirjandusse kuuluv raamat ei tohi ju ometi Bechdeli testi läbida.
Äkki siis nimetada "kujuteldavatele koduperenaistele suunatud kirjanduseks"? ehk siis lühemalt "naistekas".
Postita kommentaar