Lugude ülesehitus on (nagu eelmainitust võib järeldada) lihtne: Enamasti Arnold (keda ma kuskil kolmanda loo keskel juba vabalt Gregorist eristada suutsin) teeb midagi, mis peaks AAA Ässade Planeetide Kahjutustamisteenistuse liikmed ehk Arnoldi ja Gregori rikkaks tegema või vähemalt neid tohutult abistama. Ideel on midagi olulist viga - vahel mina lugejana näen kaugele, et krt, seda ei tasu teha, mida nad/ta just tegema asuvad (päästepaadi lugu - miks neil üldse oli vaja teist nuppu vajutada ja kui asi tööle ei hakanud, juhtmed parandada? Keegi oli selgelt need mingi põhjusega läbi lõiganud!), vahel tuleb probleemi olemus mulle üllatusena. Siis nad rabelevad, on hädas ja jutu lõpuks mõtlevad välja lahenduse. Kõik jäävad ellu.
Üks klassikalise eradetektiivluse kujuga lugu (tuleb klient, koos minnakse kuhugi, uurijad lahendavad juhtumi, kus on mitu käändu) on samuti.
Kõik jäävad ikka ellu ja uskuge mind, see ei ole spoiler.
Need on sellised lood, et kui oled kaks läbi lugenud, siis enne kolmanda alustamist tead, et see lõppeb hästi.
Kunagi ei ole tegu keeruliste füüsikaliste või tehniliste probleemidega, vaid mingite meile kõigile tuttavate (vähemalt kuulu järgi) küsimustega, mis viidud kergetesse äärmustesse maailmas, kus on võimalikud masinad, mis võtavad ei-tea-kust energiat või masinad, mis suudavad toota absoluutselt kõike või mingisuguste muude imeliste omadustega masinad.
Lahendused on vahel nii lihtsad, et tegelikult ei peaks töötama, aga kuna autor tahab, siis töötavad ikka. Kuid vahel rõõmustavalt lihtsad, sellised "natuke tervet talupojamõistust ja voilà!"
Kuna terve mõistuse ülistus on phmt teatamine, et me kõik suudaksime raamatukangelased olla, mõjub raamat ka enesetunnet ja enesehinnangut tõstvalt.
Rõõmus lihtne lugemine.
P.S. Niipalju, kui juttudes üldse naisi leidub, on nad üpris veidrad olevused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar