Mida just, ei oskagi päriselt öelda. Segamini on erinevatest teadustest pärit teooriad, paljude kirjanike eluloolised detailid ja tsitaadid, põnevad lood autori enda elust ja kuigi tema üldteooria on ilmselt "kirjanikud kuuluvad 15% inimeste sekka, kes on tundlikumad, ja hullus pole üldse midagi erilist, veerand inimestest on mingil hetkel elu jooksul vaimuhaigusega", päriselt selge pole, kuidas ta seda kirjaniklust või üldse loomingulisust (kuigi kirjanikud on KORDADES vaimuhaigemad kui kujutavad kunstnikud nt) ja selle sidemeid vaimuhaigustega paika paneb.
On hulk näiteid, on mingid kirjeldused neurokeemiast, aga samas pole kogu raamatus mainitud aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (kuigi mõned "loomingulistele inimesele tüüpilised" sümptomid on selgelt selle teema omad) ja kuigi ühes kohas on mainitud nimetut autistlikku naist ja ära toodud üks tsitaat temalt, pole isegi teooriaid, et nt Virginia Woolf oli autist, kordagi mainitud.
Aga. Kui eelnev kõlab nagu pahane kriitika, siis tegelikult see pole seda.
See raamat on eelkõige ilus. See on teos, mis ülistab elamist taevas ja põrgus ning mõistab, et mitte midagi ei olegi osadele inimestele - "meiesugustele" - MIDAGI. Seda ei suudeta taluda. Reaalsus tundekoseta seal peal, tundekoseta, mida väidetavalt 15% inimkonnast taga ajab ja toodab, on talumatu.
See raamat on eelkõige ilus. See on teos, mis ülistab elamist taevas ja põrgus ning mõistab, et mitte midagi ei olegi osadele inimestele - "meiesugustele" - MIDAGI. Seda ei suudeta taluda. Reaalsus tundekoseta seal peal, tundekoseta, mida väidetavalt 15% inimkonnast taga ajab ja toodab, on talumatu.
Ja kuna ma sellest nii hästi aru saan, see mõte kajab mus nii väga vastu, annan raamatule andeks mõned teoreetilised puudujäägid ja naudin kohati unelevat keelt, kohati teravat keelt, näiteid ja autori enda eluloolisi lugusid - üks neist jätkub peaaegu läbi kogu raamatu.
Muide, RosaMontero on sündinud 1951. See ei ole värske põlvkonna ja noore vaatenurga raamat. Küll aga on see ses mõttes värske, et tegu on uue raamatuga. Raamatuga, kus mainitakse pandeemia-perioodi kui minevikunähtust - sedvõrd uus. Ja see raamat on rõhukalt naisi esile toov, mällu tõstev ja mõistev ning sellisena mulle väga meeltmööda. Naised on inimesed, krt, olgu see enesestmõistetav!
Tema suhtumist enesetappudesse - "mina usun, et ..." ma pädevaks ei pea, sest mul on esmajärguline teave, kuidas see minu puhul oli. Ent kui säärane rõõmsam ja optimistlikum toon ("enamik enesetapjaid ei taha surra, nad lihtsalt ei tule enam eluga toime") sobib, usu seda.
Pealegi ON võimalik, et enamik enesetapjaid ei tahagi surra.
Ma tean lõpuks ainult iseennast vahetult ja ma võin ka haruldane olla.
Ma ei sobiks isegi Rosa Montero kirjanikupilti, kui see oleks selge ja ühene. Aga muidugi (ja õnneks) ei ole.
Nagu ta kirjutab:
Tõde nr 1: me kõik oleme ühesugused
Tõde nr 2: me kõik oleme erinevad
Pealegi ON võimalik, et enamik enesetapjaid ei tahagi surra.
Ma tean lõpuks ainult iseennast vahetult ja ma võin ka haruldane olla.
Ma ei sobiks isegi Rosa Montero kirjanikupilti, kui see oleks selge ja ühene. Aga muidugi (ja õnneks) ei ole.
Nagu ta kirjutab:
Tõde nr 1: me kõik oleme ühesugused
Tõde nr 2: me kõik oleme erinevad
Raamatu lõpus on intervjuu Doris Lessinguga ja krt - mulle meeldis Lessing enne ka. (Kuigi mitte "Kuldne märkmeraamat", see on mu meelest meh.) Aga nüüd mõtlen, et krt, see naine oli oivaline. Selline nagu mu meelest peabki inimene olema. Julge, aus ja no et mitte õnnelik - heh.
On tore teada, et kõik polegi õnnelikku sorti, kurat!
On tore teada, et kõik polegi õnnelikku sorti, kurat!
Pisidetailina võiks veel mainida, et läksin pahuralt internetti saamaks teada, mismoodi Zarathustra eesti keeles kirjutatakse ja avastasin, et raamatus toodud versioon ongi hetkel kehtiv: Zarahtuštra.
2 kommentaari:
loed nüüd "Hurm ja pimeduse" selle taustal otsa? mitte et ma ise oleks seda lugenud.
võimalik, aga mitte kohe. Mul on raamatukogust teised asjad võetud =)
Postita kommentaar