Kruusvall näib olevat tänaseks üsna unustatud autor, millest on muidugi kahju, sest minimalistliku proosa kirjutajana on ta ikka päris-päris hea: näiteks igati traagilised (või noh, täpsemalt küll tavalised) elulood kokkusurutuna kahele leheküljele (siit kogust näiteks “Degradeerumine”, “Immat”, “Surm” jt), mis on haralalikult lõikavad. Eks see lugude kvaliteet siin natuke kõigub, mõne pikema tekstiga läheb autor liialt sügavalt kündma ja need (minu jaoks) väga välja ei kanna. Aga tipplood on tõesti tipplood - kahjuks ei viitsi neid näiteks siia trükkida, ühest-kahest lõigust ei piisa.
Kui juba Haralat sai mainitud, siis paratamatult tekib võrdlus Traadiga - olles hiljuti lugenud jutukogu “Mänguveski”, mis ilmus paar aastat varem kui käesolev raamat. Ühisest temaatikast hoolimata on kummagi maailmad ikka puhtalt oma nägu - kui Traat võttis aega ja ruumi tekstide kirjutamiseks, siis Kruusvall surub seda kõike väga väikesele pinnale kokku, või siis nö pikemate tekstide puhul on selline mälulõigetega kirjutamine (ja noh, pikemad on ikka väiksemad kui Traadi lühemad lood). Kui Traat kirjeldab päris palju tööelu ja sellega seonduvat, siis Kruusvall liigub pigem töövälisel ajal - või ka vanemate inimeste eluolu, mälestusi omaaegsetest kommetest (mõnes jutus jõuludest või lihavõtetest või teistest kirikukommetest).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar