Vahelduseks päris tore ulmelugu
tüdrukust, kes ei taha vanemate kombel Marsil põldu harida – tema
tahab kosmoses rännata nagu ta kurikuulus onu! Vanemad on muidugi
sellele vastu, ning viimaks on läinud tüdruk onu laeva jäneseks.
Onu ei saadagi teda koju tagasi (häh, sest need vanemad on mökud),
lisaks selgub, et lapsevanematel oli õigus – onu on nimelt
salakaubavedajast seikleja. Nojah. Onu on valmis tüdrukule seda
huvitavat ametit õpetama, ning selleks tutvustab neiule mitmeid
põhimõtteid, kuidas salakaubavedajana asju ajada.
Nad saavad oma esimese ühise tööotsa,
mille puhul tuleb siis toimetada ühe tulnuka keha laborisse
salajastele uuringutele. Ent tee peal ründavad kosmosepiraadid nende
laeva ning selle käigus tapetakse onu. Piraadid otsivad laevalt
midagi, ja tüdruk leiab omakorda peidupaiga sealt salaruumist, kuhu
on peidetud see tulnukakeha. Tuleb välja, et see tulnukas on...
vägagi elus ja kõige hullem kiskja, kellega kosmoses üldse kokku
puututud. Viimases hädas (või õigemini enesetapusoovist) laseb
tüdruk selle kaheksajäsemelise koletise valla... Järgneb veresaun.
Aga mitte ainult.
Kui lugu algab sellise humoorikavõitu
värgina, siis loo keskelt läheb vägagi veriseks ja loo lõpp on
midagi muud. Tekst on jutustatud sina-vormis, mis on vahelduseks
päris hea. Ja muidugi see kaheksajalgne koletis, segu Simmonsi
Veristajast ja Gigeri filmikangelastest. Tekst pole ultravinge vms,
aga igati huviga loetav ja no põnevgi, mida muud tahta ühelt
ulmeloolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar