Meelis Friedenthal “Võõras jumal”
Ohjah, on üks kummastav näide
veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal
koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses
sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja
teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina
ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema
eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab
täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal,
mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola
toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte
initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal
on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast
otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga
jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem,
üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama
endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega.
Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi
kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on?
Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist
kurja teinud.
Lugu on igati veider ja see on muidugi
tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt
hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea.
Omapärane värk.
Martin Kirotar “Seeme”
Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas
alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud
valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused,
ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on
genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on
inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim
materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku
preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes
kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks
viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata?
Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad
süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah,
lahendus saabub oma ilus ja koleduses.
Krafinna “Sinised silmad”
Kogumiku esimene täiesti maine lugu,
on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne
õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi
rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu
tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves
Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see
segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile
siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja
ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.
Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie
tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks
kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab
märjaks ja sõgedaks.
Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”
Eks Pettai on kirjutanud paremaid
lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just
matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus
töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes
uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks
kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase
korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii
edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar