Madis Kõiv – Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned (2013)

Uudisjuttudena on seda kogu pisut raske võtta, enamik tekstidest varem siin ja seal ilmunud – aga jah, nüüd siis kokku koondatuna. Kõivu proosat võiks iseloomustada kui argise maharaputamine, mäluotsing, mälu kraapimine. Hetke markeering, teadvusevoo vallapaiskamine (vallajätmine?) ja ühtaegu pidurdamine selle (mingitmoodi) uurimisega, kahtluse alla seadmisega, millegi kõige täpsema või olemuslikuma otsimisega; vana mälu täpsuseihalus (ma nüüd pole kindel, mida see lauseosa tähendab). Lugemisel läheb rohkem tähelepanu sellele, kuidas öeldakse, kui et mida öeldakse (no kontekst jääb mulle napiks või ka kaugeks, või siis mida üldse öeldakse). Kogumiku parim tekst ehk “Kadunud Kõtu”, krüptilisim vast “Teekond Murgabi”.

Aga päris hea valik öökapiraamatuks, päris mitu korda jäin lugemisel suikvele. Mõnus.

“(Sulgudes ütlen, et viimasel ajal on moes rääkida, nagu oleks võõrasema julmusega liialdatud, aga teiselt poolt näitavat statistika, et võõrasemaga laste suremus oli (XIX-XX sajandil) mitu korda kõrgem kui oma ema juures kasvanud lastel. Nii et kui mõtlema hakata, siis on isegi kummaline, kuidas tüdrukud sest loost nii liigutatud võisid olla, sest igaüks neist oli ju potentsiaalne võõrasema. Kummalises sümbioosis on naisterahva hinges hellus ja julmus.)” (“Kadunud Kõtu”, lk 63)

“Ma olen õun ja ripun õunapuu küljes, kuid see on uni.
Häda ei ole selles, et ma und näen (on, aga teises mõttes), vaid selles, et on sügis ja ma olen üsna küps õun. [Sügis, loomulikult praegu mu ümber, s.t. siin unes, mitte tegelikult, kuigi ka tegelikult on sügis, kuid see ei ole oluline (on, aga teises mõttes).]” (“Õun”, lk 126)

“Ettekandele ei tulnud küll ühtegi Busoni oopust, kuid esitati üht minu meelisheliloojat, kelle nime olen samuti unustanud, kuid keda olen kuulanud tihti, kuigi ükski ettekanne pole tõeliselt õnnestunud ega ka kunagi (tõelise) lõpuni jõudnud.
Ehk ongi nad (ta teosed) kõik viimseni lõpetamata (sümfooniad); vaevalt aga siiski, sest midagi ei ole sellest kunagi räägitud ega kirjutatud ja pole ka mina neid nii võtnud. Lihtsalt pole õnnestunud orkestritel neist ühtegi (vähemalt minu kuuldes) lõpuni mängida ja ka algused on jäänud hägusteks, keskkohad on ehk kõige paremini suutnud end maksma panna, needki siis päämiselt visuaalselt, vähem audiliselt, kuigi seekordne esitus oli kindlasti ka seda, audio-visuaalne vähemalt, sest vaatemängki ei puudunud.” (“Presidendi juures”, lk 162)

loterii

ulmekirjanduse baas