Tuleb välja, et on olemas kirjastus Hea Tegu, mis tegeleb eelkõige noorkirjanike esikraamatute väljaandmisega (tagasihoidlikult mainiks, et kirjastus võiks proovida vähemalt enesetutvustuses ja avaldamisandmetes vältida kirjavigasid). Ja tuleb välja, et selle kirjastuse kahte eelmist raamatut olen suisa lugenud, oskamata küll neid kuidagi seostada selle kirjastuse tänuväärse tegevusega. Aga nüüd siis... Bulgakov. On see originaal, pseudo või hoopiski kuulsa autori nimekaim? Esialgu ei teagi, tegemist ju esikraamatute kirjastusega, avaldamisandmetes pole muud mainitud kui tegemist tõlkega – aga kust tõlgiti, ei mingit märkust. Ja kas Bulgakovit võib niisama välja anda? Ei tea. Igal juhul, põnevust kui palju enne lugema asumist.
Mil selgub, et tegemist ikkagi selle kuulsa Bulgakovi endaga, tema kaastööd eelkõige ajalehele Gudok (1924-1926), mis on vast raudteega seotud väljaanne, sest noh, raudteelastega need tekstid enamasti sobituvad. Klišeelikult võiks tõdeda, et mõni tekst on päris harmslik (kuigi ehk mitte nii arutult lõikav, vaid ikka sotsiaalsem). Tõlkevalikut lõpetav “Ma nägin und” on ehk autobiograafilisevõitu ja annab vast väheke valgust nende eelnenud ajalehelugude taustale.
“Seinalehe seiklused” on armas sentimentaalne lugu seinalehe elukäigust, jutustatuna seinalehe poolt. Ärge kiusake seinalehte reklaamide ja kritseldustega, pakkuge talle ometi värsket sisu, viige teda teistelegi seintele. “Kuidas Buton naise võttis” - toiduabi saavad vaid pereinimesed ja jonnakas vanapoiss Buton on seetõttu nälga suremas. Aga mis teha, komisjon määrib talle toidu nimel masinakirjutaja. Mis siis hüsteerias Butonil ikka üle jääb, peab muti ära võtma.
Nojah, huvitav väljaanne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar