Raudam on autor, kellest ma pole aastakümneid aru saanud. Pikematest tekstidest olen ammu loobunud, vahel harva nüüd lühemaid kätte võtnud, aga no ei teki mingit arusaamist. On muudkui üks keele- ja mõistumäng lapsepõlve teemal, ja see pole kuidagi huvitav. Aga näe, väga viljakas autor, ikka ilmub mitme kirjastuse all eri teemadel raamatuid, küllap siis ikka mõistvaid lugejaid on.
Siin siis käsitluse all ema, kes olla nooruses muuhulgas võlunud ära Kalju Lepiku: koguni paar luuletust on pühendatud emale. Aga ema, tema vaikis ja vaatas endasse ja india filme. Ja nii edasi ja nii edasi, paralleelid selle, teise ja kolmandaga ja nii edasi ja edasi. Selline lõputu jutustamismasin, mis võibki igavesti raamatuid täita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar