Lucille ja Harold on
õnnelik noor abielupaar, kes tähistavad oma poja Jacobi 8ndat
sünnipäeva. Ühel hetkel on Jacob aga kadunud ning ta surnukeha
leitakse jõest. Ei midagi müstilist, lihtsalt traagiline õnnetus
veekogu ja lapsega ning aastakümneid sisimas miilav lein ja
süütunne, tahtmatus või suutmatus end päriselt
avada – nii endale kui teistele. Aasta oli siis 66.
Ja siis, aastal 1998.
raputab tervet maailma kummaline nähtus – ei tea kust ilmuvad
suvalistes kohtades uuesti välja ammu surnud ja mahamaetud inimesed,
keda hakatakse nimetama tagasitulnuteks. Moodustatakse Büroo, mis
tegeleb nende maailma eri nurkadest kodudesse tagasi toimetamise ja
omastega kokku viimisega. Ning viimaks ilmub pensionieas
Lucille'i ja Haroldi uksele üks ametnik nimega Bellamy, kelle
käe kõrval on üks Hiinast leitud väike poiss. See poiss on (või
siis ei ole?) Jacob.
Edasi järgneb tüüpiline kahetine trall
– tegelaste emotsionaalne plaan ja areng; ning institutsioon vs
inimlikkus. Kas on vaja teaduslikku selgust ja
täpsust ja asjade ärakirjeldamist, paikapanemist, või on oluline
hoopis midagi muud, kas tagasitulnud ongi päriselt ja lõplikult
tagasi tulnud ja kas nad ikka on päriselt needsamad inimesed?
Selle mäsu käigus võib paralleele tuua
kõikvõimalike koondus- ja pagulaslaagritega, ei puudu ka vägivaldne
aktivism tagasitulnute vastu, kes vahepeal kuni
asjade selgumiseni okastraadi taha suletakse. Asjasse
puutub ka loomulikult (kristliku) usu
küsimus – kes ja kas suudab tunnistada imet ilma küsimuste ja
kõhklusteta.
Midagi ülearu keerulist ja
sügavuti leina analüüsivat siin raamatus ei ole, pigem
ootuspäraselt ameerikalik – natuke tralli ja madinat,
väikelinlikku ksenofoobiat ja indiviidi õiguste ning perekonna eest
võitlemist, pahura vanamehe leebumist ja iseenesele silma vaatamist,
paratamatuid ohvreid ning loomulikult armastuse triumf selle kõige
üle. Kirja pandud aga pisut teistmoodi, pisut
tõsinukras, mõlgutuslikus ja hõllanduslikus, natuke poeetilises
stiilis, nagu passib teemadega, kuhu kõik välja jõuab. Järelsõnas
selgitab autor veel kenasti omapoolset tõsielulist tausta.
Lasin
silmad ka üle raamatust tehtud seriaali (muuseas, huvitaval kombel on lisaks olemas veel üks sarnasel teemal ja sama pealkirjaga seriaal, mis ei ole selle raamatuga seotud) sisukokkuvõtte – näib, et seegi on
ootuspärase loogikaga. Tegelaste dünaamikat on pisut ümber
mängitud, et ikka igasse osasse actionit ja põnevust jääks ning
ka tagasituleku taga peituvate mehhanismide ja põhjustega näib
mängitud olevat (ikka piibellik värk). Raamat ise ei paku selles
osas midagi välja – küsimus ei ole üleloomuliku selgitamises
vaid küsimusteta vastuvõtmises. Aga ega ma sarja näinud muidugi ei
ole.
Kaanekujundus mulle päris meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar