Selle raamatu kohta on raske midagi öelda. Koosneb see siis dokumentidest ja mälestustest Narõmi küüditamistest (muuhulgas siis 1941. juuniküüditamine, mis vedas autori pere Kiviõlist sinna pärapõrgusse) ja sealsest tõsiselt hullust eluolust. Makšejev on kommenteerinud neid 90ndatel arhiividest leitud dokumente (pole küll täismahus ära toodud), ja noh, sellest tragöödiast on parem ise lugeda – leidub seal nii bürokraatlikku jama, ülikarme olukirjeldusi ja totraid loosungeid; no ei osanud midagi tsiteerimiseks valida, liialt pikaks läheks.
Omamoodi (sünkjasmustalt) tragikoomiline on, kuidas üht Siberis hävinenud eesti pere (emast ja neljast lapsest jäi 1942. suveks ellu 6-aastane poiss) hakatakse aastate pärast taga otsima (kuhu nad ometi kadusid, kas üldse sattusidki Narõmi jne) ja milline bürokraatlik segapudru sellest kujunes – nagu Makšejev sedastab, toimiku 32 dokumendist tervelt 30 käsitleb neid mõttetuid otsinguid (lk 206-216).
Nojah, Varraku poolt ootamatult kena samm selline raamat välja anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar