Kui putukafarmindus tundub liialt tavapärane viis ennast põllumajanduses teostada, siis võib katsetada ka alternatiivsemaid põllumajandusvorme, näiteks hakata tootma mahelambaliha. Miks toota? Sest mahetootmine on cool. Ja eelkõige sellepärast, et Eestis on ajalooliselt tugevad (mahe)lambakasvatus traditsioonid (enne nõukogude aega oligi puhas mahetootmine - oli sõnnikut ja polnud keemiat (lk 71)), ning leidub küllaga selliseid karjamaid, mida on parema puudumisel hea kohandada lambakasvatuseks.
Mis on probleemid? Mahepõllumajandus on paratamatult vähetootlikum. Vähese keemia kasutamise tõttu on lambad enam altid parasiitidele ja erinevatele haigustele. Keeruline on seegi, et lambaliha ja lambavilla kasutamine pole enam nii populaarne (pagana alpakad! (lk 71)), mistõttu võib tekkida probleeme tapetud lambast kasumliku vabanemisega; otsapidi puutub sellesse mahetapamajade vähesus.
Millised on mahelambakasvatuse ohud? Kaitsetus kiskjate eest (sest tänu metsade hõrendamisele on kiskjatel rohkem kokkupuuteid inimasustusega). Traditsioonilisele hundiprobleemile (vahepeal oli juttu ka metsikutest koerakarjadest, kes käisid lambaid murdmas, kuid artikli autor ei maini seda - küllap on nende tähtsus (õnneks) vähenenud) on lõunapoolt Eestisse ümber asumas šaakalid - seega suureneb konkurents olemasolevate määgijate mahemurdmiseks. Niisamuti on ohuks see, et importlambaliha on odavam kui kohalik mahelambaliha.
Omamoodi eripärane on lambaliha maitse, mida konverentsi “Mahepõllumajandus ja keskkond” kogumiku jaoks artikli koostanud autor nimetab “kasukamaitseks” - kuid selle vähendamiseks on mitu võimalust. Esiteks, alla aastaste lammaste liha pole nii vänge. Teiseks, vanemate lammaste lihamaitset saab leevendada mitmel - enne ahju panemist hõõruda näiteks sidruniga või lisada erinevaid maitseaineid: ingveri, vürtsköömneid, värske tüümiani, küüslauku või aitab koguni porgandi kasutamine.
Järjekordne tarkusetera lambakasvatuse asjus (Enhard Musto!) tallele pandud!
Pelmeenide salapärane elu:
“Toodanguks olevad lihalambad müüakse peamiselt elusloomadena Lääne-Euroopasse. Peamisteks ostjariikideks on Holland. Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Aastas müüakse 500 kuni 600 noorlammast, vanemad lambad müüakse Lätimaale pelmeenitehasesse või kokkuostjatele.” (lk 73)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar