“Kui üldse keegi midagi rohusöömisest mõistis, siis olid need lambad. Loomulikult tekkis lugematul hulgal lahkarvamusi, kuid see tegi asja ainult huvitavamaks. Miss Maple eelistas magusat ristikut ja lilli, Cloudile meeldisid kuivade, kuid vürtsikate pööristega kõrrelised. Maude oli päris hull pigem lääge maitsega rohu järele – lambad hüüdsid seda hiirerohuks. Ta oli veendunud, et see on kasulik haistmismeelele. Tegelikkuses oli vastupidi: vaid erakordse haistmismeelega lammas üldse suutiski silmapaistmatut hiirerohtu isuäratavate ürtide lõhnavaibast välja nuuskida. Sir Ritchfield sõi eelkõige võrgutava välimusega suurelehelisi rohttaimi, ja kui nende hulka sattuski paar-kolm hapuoblikat, siis see teda ei häirinud. Sara kartis hapuoblikaid. Lane armastas vürtsikaid madalakasvulisi, nagu näiteks villast nõianõgest ja paraguai suhkrulehte, Cordelia, kes ei kummardanud meelsasti, sõi kõigepealt ära kõrged tuulekaerad. Mopple pistis kõik ilma valimata nahka. Kui nad pärast pikemat vahet taas teisele karjamaale jõudsid, võis üksnes värskete söömisjälgedele pilku heites üpris täpselt öelda, kes kust söönud oli.” (lk 83-84) – mitmest otsast rohu raamat.
Tuttav lambavärk on see multikas, mida vahel hommikuti kedrati (Shaun?); mõningane sarnasus multikaga on, ainult et raamat mõeldud ikka eelkõige täiskasvanutele. Igal juhul, üle pika aja üks teos, mida oli mõnus lugeda, aprill on senini uskumatult puine olnud, isegi head aimeraamatud ei pane isuga lehti edasi lappama. Juba algusest peale sündmustik keeb ja torgib, lambad ei saa rahu ei päeval ega ööl (mitte et nad ise omasoodu südanttarretavaid ehmatustegusid ei teeks). Melmoth rammustab lambamütoloogia päris tüsedaks, omaette mõnusus on ka alkohoolikust Fosco. No ja üleüldse kõik need rohtu armastavad lambad, kildu rebitakse täiega, rääkimata amatöörteatrist. Vihjetest hoolimata olin nii sinisilmne, et sain alles lõpupoole aru, millega see George tegeles (tulevikus oleks huvitav raamatut teist korda lugeda, et teksti selgemalt aduda). Ja lõpus olid lambakesed nii armsalt elevil, et peale “Vihurimäed” hakatakse neile ette lugema “Voonakeste vaikimist”... päris huvitav oleks näha nende reaktsioone (aga see vast võimalikus järjes). Ühesõnaga, igati mõnus lugemisvara.
Ja üleüldse, linkidest saab raamatust selgema ülevaate, ei hakka ega oska ratast leiutada:
õhtuleht
ekspress
maaleht
bukahoolik
raadioteatri järjejutt
päevaleht
industrial snowflake
tõnise lugemispäevik
kiiksu lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar