Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb
midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia
koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne
võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks
mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati
mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni
igati mokkamööda olnud.
See lugu leiab aset 1962. aasta
Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks
imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu
nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor
tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks
ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende
käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile.
Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus,
et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.
Amelia ema muidugi ootab pikisilmi,
et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui
ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles
tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma
katsetega just suuremat sinasõprust.
Aga ühel hommikul kooli minnes
näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu
teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab
temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas
ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks
on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või
pikki ripsmeid vms soovida.
Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid
ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad
päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste
soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate
võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.
Selle võiks küll eesti keelde
tõlkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar