Jaan Kaplinski – Uute kivide kasvamine (1977)

Ülelugemine, seekord kaks teist luuletust. Esimene luuletus on selline, milline võiks… proosa olla (küllap on süü selles, et hetkel loen juba pikemat aega Filimonovi tihedat romaani, mis ei anna kuidagi hingetõmbepausi). Aga jah, mullane ja pime on see meeleolu, tagasi juurte juurde.

pimeduse

avanev

langevari

laskumas

kõrgelt

tuppa

su silmade

sügavusse

Väikeste karvaste

hobuste

ärkavate

koopakarude juurde

kes

astuvad

eelajaloost

alla

su silmade

koopaisse

suured

tokerjad

mammutid

liigutama seintele

tahm

pudenema

rasvalampi

tagasi

naine

laste ema

kallis

tulekiviga

rasvase patsiga

rõõmsad

sulaveed

liustike mõõdetud

kivimaa

drüüaste

moonidega

karvaste

loomakarjade

jälgedega

üle elu

üle koobaste

üle une

aja

ja maa

(lk 67-68)

***

Nüüd ilutseme neiukesed noored

nüüd marjatseme rõõmsad oleme

meil iluaega paremat ei tule

ei nalja teha põlve paremat

nüüd eheteski ilu ilub kaasa

on rõivais rõõm ja nali narmastes

ees jookseb ilu kõrval kõnnib rõõm

kui musta mulla alla pannakse

meid kirstu valgelaualise sisse

ei ole hauas õlut marju kaasas meil

kurb liiv on hauas kirstus kibe vits

seal ootab mardik liigutades suud

ja vaglad ligi tulles ütlevad

näe meile juba toidust tuuakse

näe mehed lihakarpi kannavad

pea taga jalad ees käed rinnal risti

(lk 87)

Neil Gaiman – Adventure Story (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 7, 2013)

Lühike lugu ühest britilikust perekonnast, kus traditsiooniliselt midagi erilist ei juhtu... kui korraga selgub pojale ema poolt jutustatuna ootamatu seigake äsjalahkunud isa eluloost. Tulnukad! Asteegid! Saurused! Maagia! Libahundid! Salaluure! Aga kõik see saab unustusse pühitud ühe hoolika käeliigutusega, emale ei meeldi segased asjad.

Gaiman on väga mõnusalt paigutanud ühte põgusasse hetke... põhimõtteliselt kogu ulmekirjanduse hulluse, siin on napilt viidatud nii sci-fi, fantasy kui õuduse klišeedele, ja seda siis nö britilikus kommetekomöödia soustis. Elegantne lõbus tekst, selline paarileheline loo kirjutamine pole mingi naljaasi, nii lühida teksti puhul on autor enam kui alasti. No ja muidugi... õnne on ka vaja, et inspiratsiooni just õige pikkusega jaguks, ja mitte enam kui vaja välja kannaks. Sellise teksti nautimine oleneb lugeja vastuvõtu meeleolustki, mõnes teises olukorras kirtsutanuks nina sellise klišeedega mängimise peale.

„In my family „adventure“ tends to be used to mean „any minor disaster we survived“ or even „any break from routine“. Except by my mother, who still uses it to mean „what she did that morning.“ Going to the wrong part of a supermarket parking lot and, while looking for her car, getting into conversation with someone whose sister, it turns out, she knew in the 1970s would qualify, for my mother, as a full-blown adventure.“ (lk 227)

Ellen Klages – Echoes of Aurora (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Klages on selline... enamvähem loetav autor. Lood on nii... enamvähem, pole midagi hullu, keerukat ega tüütut. No ja ka mitte säravat. Paistab, et Strahanile on Klages oluline autor, nii võib teda leida väga mitmest Strahani koostatud antoloogiast ja kogumikust. Käesolev lugu on aga selline... mis on ikka parajalt mööda minu jaoks (samas kui eelmine kogemus Klagesiga oli keskmisest positiivsem). Kuigi poeetiline jne, siis jääb mulle arusaamatuks, et milleks küll valiti aasta parimate kogumikku. No et poeetiline ja segatud antiikmütoloogiaga... aga jah.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine naine naaseb peale isa surma sünnikodusse, et siinsest kinnisvarast vabaneda. Mälestused jne, muuhulgas tammest, kuhu ta lapsena omale puu otsa onni ehitas ja seal igati õnnelik või maailma eest varjus oli. Nüüd on aga see puu enamvähem kuivanud, üleüldse on sünnikodu päris lage ja kõle. Korraga aga... hakkab muusika mängima ja õue peal tantsib roheliste riiete ja roheliste silmadega naine, kes peale seda akti ujub loo kangelannale külje alla, tutvustades end kodutu poetessina. Paljastan saladuse, mis muidu selgub loo lõpus – tegemist on drüaadiga, seotud selle sureva tammega. Naised saavad lähedaseks ning on igati intiimsed. Kuid siis algab sügis... ja puu kaotab oma viimaseid lehti. Draama-draama.

Mitte et oleksin puukallistajate vastane või loodusvihkaja... aga vähe lillelapselik lugu tänapäevases soustis. Esimesel lugemisel ei saanud dramaatikast suurt midagi aru, teine lugemine andis tekstist vähe asjalikuma ja arukama mulje... aga ikkagi ei saanud loo pateetikaga sinasõbraks.