Seniloetud Tarlapi loomest on see debüütraamat vast nõrgim, mis on muidugi mõneti rõõmustav – autor on arenenud! Siin siis tegemist ulmeliste elementidega põnevuslugudega, mis algavad kui kriminullid ja lõppevad x-failidena, seda eriti kolme esimese loo puhul. Gladiaatorilugu on vast kõige tavapärasemalt ulmeline ja lõpuloo “Skalbikütt” finaal on omal moel ootamatu ja sobib päris hästi raamatut lõpetama. Iga jutustus on põhimõtteliselt selline, millest saanuks hea tahtmise korral romaani venitada. Peaks muidugi kogumiku lugude sisu kuidagi markeerima, aga ei jaksa, tekstid pole nii lihtsakoelised, et lipa-lopa kokku võtta.
Vahel hämmastab, et Tarlap oma loomes ameerikalikku koloratuuri nii vajalikuks peab, eks “Tuleriitade öö” ongi sedasi vaadates igati loogiline tellis ja minu lemmik (millega üldse autori avastasin) oma monumentaalsusest hoolimata pigem kõrvalekalle või erand senises loomeloos. Kaanekujundus on päris vapustav, sellist naivismi võiks raamatute kujundamistel enam kasutada.
“Miks me elame nii, mina ja mu kaaslased. Miks me riskime, kõrvalt vaadates võib-olla mõttetult. Asi on selles, et me ei saa teisiti. See ei ole surmaigatsus. See on hoopis eluiha. Aga elu suudame me tajuda veel ainult noateral kõndides. Nii nagu suitsetajat rõõmustab maailm vaid siis, kui tal on tubakat või nagu nürinenud maitsmisega inimene pigistab otse tuubist suhu sinepit, nii vajame meie elu elamiseks riski. Miski vajalik on meis ilmselt ära kulunud. Tavaline tunnetus jätab maailma otsekui värvituks. See on nagu narkomaania. Ja nii me käimegi mööda ohu noatera, et elust veidigi osa saada. Ükskord kukume paratamatult valele poole, aga sinna pole midagi parata.” (“Skalbikütt”, lk 285)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar