“Ajavaim” on päris karm sari, seniloetud raamatud on kõik päris painajalikud särtsakad teosed. Nüüd siis Burroughsi loomemonstrum ehk vesi homofoobide veskile, pahelist queervärki on siin enam kui küllaga. Aga noh, kui fännad Bataille'i, Celine'i või Thompsonit, siis tasub sedagi raamatut lugeda, olemise ekstreemsusel on gaas põhjas ja see ikka tore või värskendav või morjendav.
Kunagi proovisin “Naked Lunchi” lugeda, aga ei, keeleoskus vandus alla ja tekst ei tundunud ka ülemäära paeluvana. Ja nüüdki võib tõdeda, et on teoseid, mille kohta on huvitavam lugeda metatekste kui konkreetset teost ennast kogeda; umbes nagu Cage'i muusika – milline põnev kära sellega kaasas käib, aga kui igav muusika. Nii ka seda raamatut lugedes kukud pidevalt autopiloodile, loed masinlikult ridasid ja mõtled oma mõtteid ja märkamatult on pool lehekülge läbitud (abiks oleks vast keskendumine ja üleüldiselt värskem olek).
Burroughs paistab mõneti kui grafomaan, kes tahab ilmtingimata kirjanikuks saada ja põeb seetõttu justkui ilmatumat jutustamismaaniat, kohustuslik nägemuslikkus ja šokeerimisvajadus ja muidu ennastimetlev jutustamine. On huvitav, et raamatu lisas olevad “toimetamata väljajätted” on ehk loomelt huvitavamad kui raamatu enda “toimetatud tekst” (metatekstide järgi jääb sutt arusaamatuks, kui paljud inimesed omalt poolt toimetasid-parandasid-mugandasid seda kõike enne trükkiminekuid).
Kuigi järelsõnas selgub, et autor loobus teksti kolmeosaliseks hoidmise plaanist, on ikkagi tajutav teatav kolmeks jagunemine, millest vast lugejasõbralikum on teksti viimane kolmandik ja ehk ka avakolmandik. Keskmine osa on üpris deliirne porno. Raamatu lõpus selgub, et tegemist narkovastase teosega, mis peale teksti manifesteerivat hoogsust mõjub sutt üllatavalt.
Omamoodi võib selle “Naked Lunchi” (värskeima?) variandi tõlkimiseks valimist pidada tõlkeluksuseks, kanooniline tekst on vist ikka Grove Pressi oma? Nojah, ohjah. Esmakordne lugemine oli huvitav, kas nüüd kunagi uuesti lugeda, ei oska öelda. Aga igati tore, et nüüd maakeelsena olemas.
“Las leeksinine koidik pühib üle linna... Tagahoovid on fruktidest puhtad ja tuhaaugud annavad peidetud laipu välja...
“Kas te juhataksite mulle teed Tipperarysse, proua?”
Üle mägede kaugele Kentucky nurmedele... Üle preeria kondijahu jäätunud tiigi äärde, kus tardunud kuldkalad ootavad skvookevade valget abikaasat.
Kisendav pealuu veereb tagatrepist üles, et eksiteele sattunud mehelt, kes naise kõrvavalu julmalt ära kasutades kohatuid tegusid teeb, munn küljest hammustada. Noor maarott tõmbab pähe süüdvestri ja peksab oma naise duši all surnuks...” (lk 121)
kiiksu lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar