Raamat Harry Potteri fännidele, ainult et kosmoses ja sõpruse tiluliluta, lendluudpalli asemel on strateegiamäng kaaluta olekus. Tekstis valitseb külma sõja meeleolu, Varssavi Pakti käes on Euroopa ja kurjad venkud planeerivad salamisi kogu vaba maailma allutamist, misjärel demokraadid kihutataks tähti koloniseerima. Aga kõigepealt tuleb hävitada sitikad, kes valmistuvat kolmandat korda Maale tungima. Et sitikad on suurem oht kui mistahes maapealsed jõusuhted, siis on moodustatud Hegemoonia, mis ühendab kõiki riike ja on nö poliitikaülene militaarjõud. Varssavi Pakt siiski loodab peale sitikate hävitamist omakorda Maa peal end täiega maksma panna.
Tahtlikult või tahtmatult asuvad seda pundart lahti harutama Wigginite kolm last, kes on (vist) geneetika abil loodud superinimesteks – programmi eesmärgiks on luua üks ja ainus geenius, kes suudaks Maa Hegemoonia vägesid edukalt juhtida sitikate ülekaaluka tsivilisatsiooni vastu. Geeniuslapsed üle maailma viiakse lähikosmoses asuvasse Lahingukooli, kus siis püütakse välja sõeluda nõela heinakuhjast, ent aeg saab otsa. Enderi vanem vend ja õde ei sobi, küll aga kuueaastane Ender, kes veedabki järgmised kuus aastat tapamasinavärgis. Wigginite imelaste omavahelised suhted on veidrad, eriti muidugi õe ja venna vahel, raamatu lõpus lausa soovid, et nad looksid täiskasvanutena oma perekonnad, aga ei, lähevad hoopis kahekesi maailmadesse rändama.
Nojah, tore poisikeselik meelelahutus, möllu ja värki ja vähe imalust.
“Nii et selle taga olid õpetajad. Ja see polnud juhus, mõistis Ender nüüd. See oli strateegia. Graff oli ta teadlikult teistest poistest eraldanud, teinud neile lähenemise talle võimatuks. Ja ta hakkas aimama võimalikke põhjuseid. Asi polnud ju rühma ühendamises, vastupidi, rühm ju lõhenes. Graff oli Enderi eraldanud, et ta rabeleks. Et ta tõestaks mitte ainult oma võrdväärsust, vaid üleolekut kõigist teistest. Ainult nii sai ta võita lugupidamist ja sõprust. See tegi temast parema sõduri, kui ükski teine meetod oleks võimaldanud. Ühtlasi tegi see temast üksildase, hirmunud, vihase ja usaldamatu poisi. Ning võibolla tegidki just need omadused temast parema sõduri.” (lk 171)
2 kommentaari:
Kuidagi üllatavalt halvustav kommentaar. Ilmselt ma hindan ulmet hoopis teiste kriteeriumite järgi kui fantasyt, et ei usu, et "Harry Potteri" ja "Enderi mängu" austajaskond päris sama oleks. Sci-fi ütleb, et asjas ei ole võlukunsti. Surnud ei ärka ellu. Lihtsalt niisugune ongi tulevik - laste suhtes julm ja militaarne.
Kusjuures inimesed pole paremaks muutunud ja erinevate suhtes on sildistamine. Kolmas laps näiteks.
Ja ka see liin, mis kirjeldab vanemate laste omavahelist suhtlust, on huvitav. Lapsed, kes on üliintelligentsed ning suudavad massidega manipuleerida ning uusi liikumisi luua.
Samas on inimesed ikka endiselt lambakari, kes võitlevad vaenlase vastu, ilma isegi vaevumata kontrollima, kas vaenlane on vaenlane. Hukutades niimoodi ennast.
Ei, raamat mulle meeldis, omaarust väljendusin selgelt. Seda küll meelelahutuse mõttes, aga mis siis.
Ja noh, parem Potteri fännid lugegu midagi sellist kui mingit vampiirtiinekate jura. Mitte et keegi neid õpetlikke sõnu järgiks.
(Heh, takkajärgi postitust üle lugedes võis tõesti vähe kiitust leida - kompliment oli viimane lause!)
Postita kommentaar