Väga depressiivne raamat, eriti paha tujuga mõjub kohutavalt. Hästi kirjutatud, siiski. Sauter on dialoogide geenius, neid sai tõesti nauditud. Mis sellest, et mida dialoog edasi, seda masendavamaks läks. Üldse oli kogu raamatu vältel tendents üha meeleheitlikumaks ning ängistavamaks muutuda. Häid kohti oli väga palju, mõtlesin vahepeal, kas peaks välja kirjutama, oleks kena viidata, et näed, Peeter Sautergi on kunagi nii kirjutanud, või saaks hiljem isekeskis stiili nautida. Ei viitsinud. Aga siia võiks äkki mõne terakese noppida. Mitte et seda kusagil kultuurses kohas nüüd tsiteerida sobiks...
"Nina oli tatti täis ja ma ei saanud hingata. Proovisin jõuga mitu korda läbi nina sisse ja välja hingata. Ei saanud nina lahti.
Voodi kõrval vedeles taskurätik. Võtsin tatist krimpsus taskurätiku ja puhusin sellesse veel tugevamalt läbi nina. Midagi tuli, aga kuskil sees olid kõvad tatikoorikud kogu lõõri ummistanud. Nii ei saa magada. Suu vajub lahti, hingad läbi suu ja vastik maitse tuleb suhu, nii on hommikul veel vastikum.
Proovisin näppu ninna suruda, et tatti lahti kraapida, aga ninas oli liiga kuiv, näpp ei läinud. Tegin näpu suus märjaks ja toppisin ninna. Sain küüne ühe kooriku taha, see tuli natuke lahti, aga ma ei saanud tatitükki välja, lükkasin hoopis veel sügavamale ninna.
Nuuskasin nagu jaksasin. Tatt ei tulnud välja.
Tegin näpu uuesti suus märjaks ja sudisin uuesti. Ja nuuskasin uuesti. Üks tatitükk pudeneski rätikusse. Ma ei saanud aru, kas ninast hakkas rohkem tatti tulema, vedelat tatti ka, või oli see veri.
Plõksutasin tule uuesti põlema. Oli veidi verd tatiga segamini. Rookisin nina natuke aega. Liiga ära ka ei tohi rookida, muidu tõmbab kohe uuesti kinni. Peab jätma nii poolroogituks. Kustutasin tule ära ja keerasin ennast paremale küljele." (lk 106-107)
Pole vist kõige ilusam tsitaat, aga raamatut nagu iseloomustaks küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar