“Karol” on päris tore. Silmaarsti juurde toob pojapoeg kohtlasevõitu vanaisa, kel käes kaheraudne. Probleem selles, et vanaisale vaja prille. Milleks? Et Karol maha lasta. Perekonnatraditsioon selline. Silmaarst püüab aidata, aga ei, papi ei oska seinalt tähti lugeda. Vanaisa tuiab püssiga kabinetis ringin ja otsib. Lõpuks võtab pojapoeg hoopis arstilt väevõimuga prillid ja annab vanaisale, kel nö silmad avanevad. Selgub, et silmaarst on Karol. Nojah, jama missugune, arst proovib hukkamisest pääseda ja keerutab kokku, et järgmine patsient on hoopiski Karol. Oodatakse ja kaheldakse. Uks avaneb, siseneja lastakse maha. Rõõm. Vanaisa lubab tulla arsti juurde tagasi Karolijahile ja jätab oma numbri. Mõne aja pärast silmaarst helistabki... Kõik.
Kolm näidendit Rebasega on päris triksterlikud, ja eks leskedega näidend on kah poolenisti huvitav (kui vaid see... kolmas lesk poleks selline).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar