Elulooraamatuid ma muidu ei loe (põnev info, eksole), aga mis teha, korvpall on tore (ahhaa) ja ikka on huvitav kuulda meeskondade telgitagustest (või nii). Ja noh, tegelt viskab Müürsepp oma kommentaarides ajakirjanike või intervjueeritavate kohta päris head kildu – mitte et raamatu puhul olekski tegu mingi naljavärgiga. OSKist ja Illustest on endalgi mõningaid mälestusi, tõsi küll, mitmed aastad hilisemast ajast ja tollase tatina küll ei mäleta, et oleks Müürseppa spordihoones või -laagris näinud (omal ajal oli üsna mõtegi jätkata 49. keskkooli spordiklassis, aga õnneks tuli üks hetk aru pähe). Huvitav, et Müürsepp oma 90ndate alguse Tallinna musta perioodi eriti ei kommenteeri.
Aga jah, päris valus on lugeda suurematest ja väiksematest vigastustest ning neid taludes edasi mängimisest. Kahju, et ta end Barcelonas proovile ei pannud, kõik need Permi ja Kaasani meeskonnad pole ikka päris see. Eks Eesti koondise 21. sajandi käekäigust lugemine pole just kõige meeldivam ajaviide. Üllatusega avastasin, et kuna Õhtulehte ei loe, siis jääb päris palju korvpallijuttu nägemata.
Nojah, päris huvitav lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar