Wallander satub ohtlikku olukorda –
kahe koduranda randunud laiba jäljed viivad 1991. a. Riiasse, kus
pesitseval kuritegelikul organisatsioonil on sidemeid Läti
julgeolekuga. On aeg, mil pole õieti selge, mis hakkab toimuma
Nõukogude Liidus – kas vabaduse kraanid keeratakse lõplikult
kinni või jätkab podisemine... või ilmneb äkki iseseisvus. Riias
leiab aset järgmine veretöö, mil seosed Wallanderi ja Ystadi
politseiga, ning kangelane komandeeritakse sinna kõledasse ja
koledasse Riiga appi. Kus Wallander omakorda armub ohvri leske. Jne
jne.
Eks tegemist ole pigem põneviku kui
kriminulliga, igatahes lähevad Wallanderi legaalsed ja illegaalsed
seiklused Riias päris uskumatuks – aga noh, Wallander peab teadma
tõde! (Ja tuleb tänada õnne, et Mankell tegevust nt Tallinna ei
toonud.) Ajaviitekirjandusena igati sobilik, kõik need Wallanderi
isiklikud probleemid, eks nendega on raske mitte ühist keelt leida.
Ja muidugi kehalised ja hingelised kannatused, mida kuritööde
lahendamisel tuleb kogeda. Midagi ei tule lihtsalt. Abiks seegi, et
ilma poolest on raamatus praegusega sarnane meeleolu.
“Ma löön praegu klaase kokku kõige jultunuma kurjategijaga, kellega mul kunagi tegemist on olnud, mõtles Wallander. Ainult et ma ei tea, kumb see on.” (lk 152)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar