Lugu algab väga kurjakuulutavas
võtmes, kirjeldades seda, kuidas Königsbergi ühest aadlinoorukist
kujuneb Saatana kummardaja. Küll teeb ta lapsest saati nurjatusi
kaaskondlaste ja teiste inimeste vastu, küll andub rüvedatele
lõbudele jms. Aga nagu vahel juhtub, viskab metsik patuelu siibrisse
ning täisealine von Krause otsustab Königsbergist lahkuda
Liivimaale perekonna jahimajja, et seal pühenduda Saatanale hümni
kirjutamisele! Kohale jõudes avastab ta rõõmuga, et jahimaja ja
selle ümbrus on tõesti sünge – pole seal inimesi ega midagi,
kõik puha paksus metsas. Von Krause valmistub tumedaks loometööks.
Kuid ühel hommikul trügib tuppa
rebane ja palub inimkeeli abi, et metsas saapas elav kukk kätte
saada. Von Krause, kes senise elu jooksul kogenud mitmeid rüvedusi
ja hulluseid, ei imesta rebase rääkimisoskuse üle. Ta aitab
rebast. Seejärel hakkavad tema poole pöörduma teised laaneelanikud
– hunt ja karu ja jänesed. Saatanale pühendunud mees kiristab
hambaid, tegemist niipalju, et isandale ei jõuagi hümni kirjutada.
Kuniks viimaks...
Kivirähk laamendab niisiis jällegi
lastekirjanduse mitmete loomalugude kallal, ja noh, päris toredalt.
Jällegi võetakse üks tõsimeelne idealist (kuigi milliste
ideaalidega) lootusetult õnge ning võidutseb elurõõmus kaos.
Elagu jenka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar