Pratchett tutvustab Kettamaailmale
tööstusrevolutsiooni ja seda siis auruveduri kehastuses. Vetinari
näeb, et progressile ei saa kätt ette panna ja pealegi aitaks
rongiliiklus ta isiklikke asju Uberwaldis mugavamalt ajada (muidugi,
kas türanni puhul on võimalik isiklik elu võimumängudest lahus
hoida?). Plahvatab raudteerevolutsioon ja Kettamaailma elanikud
lähevad sellega saba ja karvadega kaasa. Ainult et... päkapikkude
radikaalid tunnevad meelehärmi viimaste aastate jooksul ilmnenud
maailmakorra muutumisest – tegutsemine inimestega, rahu trollidega
ja, jumal küll!, härjapõlvlaste võrdsustamine teiste Kettamaailma
elanikega. Ja need radikaalid (ehk gragid) otsustavad taastada
päkapike traditsioonid, õhutades selleks vägivaldset vastupanu
Ankh Morporki mõjuvõimule – näiteks purustades klaksitorne või
saboteerides raudtee-ehitust. Ja sellega kaasnevad hukkunud. Tekib
küsimus, kas päkapikud tõukavad end tagasi pilkasesse pimedusse.
Nojah, selline keskmisel tasemel
Pratchett, tegevuses on mitmeid Ankh Morporki staare nagu Vetinari,
Lipwig ja Vimes; on vihased päkapikud ja suured trollid ja toimub
härjapõlvlaste suur esiletõus. Lipwigi kandadel saab rohkem
tuttavamaks Kettamaailma geograafiaga, vaene seikleja peab raudtee
nimel mööda kontinenti ringi tormama. Korraks vilksatab ka Boffo
võlupood. Eks see raudtee-ehitus tegelikult nii kiiresti ei käi kui
siin raamatus, aga noh, tegemist on kirjandusega.
“Tundus, nagu oleks sellest möödunud ainult mõni nädal, kui Raudne Relss esimest korda tasakesi mööda Harry Kuninga prügihoovi popsutas, kuid nüüd, tegelikult vähem kui aasta hiljem, võrsusid juba igal pool üle Sto tasandiku haruliinid, mis ühendasid väikelinnu ja külasid.” (lk 206-207)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar