Selline emotsionaalne lugu võõrrassist,
mis on läbi elanud inimestest kolonistide poolt sooritatud
genotsiidi. Sellest on nüüd hulk aega mööda läinud ja
võõrrassilised ei mõista senimaani, miks neid rünnati, miks neid
tapeti ja miks nüüd inimesed nii mõistetamatult käituvad –
püstitavad mälestusmärke sellele traagilisele sündmusele,
kohapeal käiakse ikka veel uurimas või jäädvustamas tapatalgude
jälgesid. Miks nad seda teevad? Kas nemad, võõrrassilised, peavad
nüüd uskuma, et see oli vaid traagiline arusaamatus, hetkeline
hullus, mis enam ei tohiks juhtuda? Raske uskuda. Miks inimesed nii
imelikud on, nii vägivaldsed ja enesekesksed? Mida nad tegelikult
tahavad?
Genotsiidist ellujäänute järglased
on püüdnud kohaneda selle uue elukorraldusega, nad on püüdnud
kohaneda inimestest kolonistidga – aga ikkagi on nad sisimas
äärmises segaduses, nad ei saa aru, miks midagi sellist nagu see
genotsiid toimus, mida õieti inimesed mõtlevad oma väikestes
peades. Et inimesi mitte mingil juhul provotseerida, on nad võtnud
omaks ülima viisakuse ja isetuse inimeste suhtes.
Samas on veel elus neid, kes on sellest
massimõrvast eluga pääsenud – vigastatud, moonutatud, kibestunud
isendid, kes keelduvad olemast “uued võõrrassilised”, kes ei
suuda andestada inimestele seda kohutavat aega. Mida nemad toimunust
ja toimuvast arvavad? Miks nad sellised on (tegemist on selge
vähemusega, aga siiski)?
Ühesõnaga, selline emotsionaalne ja
tegelikult üpriski igav jutuke. Pisarakiskuja või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar