Seitsmes loos korduvad variatsioonidega
samad teemad – Böömimaa 1968. aasta krahh ja sellele järgnenud
repressioonid, kirjandus kui selline ning armastus ja kehalisus.
Litost kui seisund avalikkus- ja erasfääris. Kundera on mõrkjas ja
irooniline ja mõistev ja salvav; eks see on ka omamoodi poliitilise
paguluse mõtestamine – kes on inimene peale lähedastest ja
juurtest lahtiraiumist. Autor ei kirjuta puhast belletristikat, vahel
vilksatab ta isegi oma arutlustega tekstis. Eks see on mõnevõrra
tüütu, kui ilukirjanduses arutletakse kirjanduse olulisusest või
staatuse probleemidest. Aga jah, eks Kunderale ole kirjutamisel
oluline tekstiga katsetamine (jessuke, küll on mõnus lugeda
lühikesi peatükke!). Ja muidugi armastus ja lihalikkus kui selline.
“Teisisõnu: iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.” (“Ema”, lk 54)
“Vestlus taksojuhiga paljastas äkitselt kirjaniku tegevuse põhiolemuse. Me kirjutame raamatuid, sest me ei paku oma lastele huvi. Me pöördume anonüümse maailma poole, sest meie naised topivad kõrvad kinni, kui me nendega räägime.
/-/ Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljastpoolt sisse ühtegi häält.” (“Kadunud kirjad”; lk 120, 121)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar