Tegemist pole just
ajupesuliteratuuriga, või noh, kinnitust saab meelevaldne tõdemus,
et jaapani kirjandus suudab harjumuspärastelt lugemisrööbastelt
kõrvale vedada. Olukorrad, millele reageering või lahtiharutamine
on midagi muud kui tavaliselt. Mõttemaailmade erinevus, olemise
sisemine intensiivsus ja rituaalsus (ning samas traditsioonide mingil
moel sõge või hoolimatu lagunemine, nagu avaldub see Mitsu ja ta
naise probleemides).
Autor ei kujuta mingit harmoonilist
idamaist ühiskonda, vastupidi, see on sõge ja kiuslik ja
sissepööratud – ning samas peategelastele ikkagi sentimentaalselt
oluline. Üks vendadest – Taka – püüab seda umbset
külakogukonda üles ärgitada (nagu nende vanavanaisa vend sada
aastat tagasi tegi). Vanem vend Mitsu püüab leida mingeid
mõistuspäraseid seletusi, aga seda passiivselt, justkui isikliku
tardumuse ja lagunemisele peale sunnitud ülesandena. Ühel vennal on
ideaalid, teine arvab, et just tema aimab tegelikult olnut ja selle
motiive, kuid minevik ja olevik avalduvad hoopis omal moel.
Teoses on mitmeid ränki episoode, mida
ei oska kuidagi lugeja vaatepunktist õigustada (eelkõige siis
vendade endi perekondlikus loos, mida vahel nii masohhistlikult või
sadistlikult paljastatakse). Paratamatult tekib aegajalt küsimus, et
kas kogu pere oli mingil (neile omasel heroilisel) moel vaimust
vaevatud. Huvitav ja torkiv romaan mineviku ja oleviku painetest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar