Mingis mõttes on see kogumik justkui
lugu kire puudumisest. On mõtted ja võimalused, aga süttimine jääb
susisema, ahjukütmise asemel vahid stiilset radikat. Muidugi on
autor seda kõike kirjeldades päris vaimukas ja naksakas.
Kire nulltasand
Nägin bussis nr. 5 (buss, mis kunagi ei valmista pettumust, kui sinna juba kord on sisse astutud) veidrat olmepilti. Nimelt kahte suudlevat junkie't. Jah, pole ilus tungida oma pilguga teiste inimeste intiimruumi, aga juhtus nii. Igal juhul härra ja proua Junkie suudlesid suurema osa bussisõiduajast ja samal ajal justkui magasid, silmad niimoodi poolvidukil. Kui julgeksin midagi nimetada kire nulltasandiks, siis just seda.
(lk 74)
lugemissoovitus
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
tõnise lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar