Kui eelmine teos oli enamvähem
normaalse krimikirjanduse võtmes, siis see algab kohe jõledustega –
ühel suvisel rapsipõllul süütab end põlema neiu ja Ystadis
hukatakse võikal moel üks pilastajast endine poliitik. Ja sellega
võikuste paraad ei lõpe, tegutseb sarimõrvar, kelle motiivid ja
tegude rajusus jääb enam kui hägusaks ning Ystadi uurimisgrupile
saabub selgus alles raamatu lõpus – mis on krimikirjanduse puhul
muidugi igati normaalne lahenduskäik, lihtsalt see lahenduskäik
tuleb korraga ja raksakaga.
Et lugemine oleks lihtsam, on Mankell
teksti lisanud sarimõrvari vaatenurga, mis küll mõnevõrra võtab
otsest põnevust maha, ent samas annab pinget sellega, et näha
kuidas Wallander ja ta kaaslased teadmatuses solberdavad. Aga jah,
see sarimõrvar... see on ikka tõsiselt haige inimene ja küsimusi
tekitab, kuidas ta küll selliste tegudeni jõuab. Lihtne oleks
viidata perekondlikele põhjustele, aga see ei saa ometi kogu seda
tülgastavat kompotti moodustada.
Wallander on nagu ikka, tegutseb
inimvõimete piiril, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel
tasandil. Huvi pärast võiks kokku lugeda kui palju mees raamatu
jooksul magada sai, igatahes see katkendlike unetundide arv peaks
olema mõistusevastaselt napp. Või noh, rääkimata toitumisest. Või
mida kogu see uurimisgrupp koges.
Eks jah, põnev raamat, vahel tekitab
küsimusi, kas seda tegevustikku pidi ikka niivõrd jõhkraks ja
šokeerivaks keerama, aga eks elu ole alati hullem kui kirjanduses
kujutatu.
“Pärast seda jäi koosolekuruum väga vaikseks. Kuulda oli ainult tasast kahinat kõlarist, mis vahendas Birgerssoni Helsingborgis. Nüüd polnud enam tagasiteed. Kõik arvukad valejäljed, ka need, mis peitusid igaühe sisemuses, olid lakanud olemast. Alles jäi üksnes arusaam sellest, kuidas nägi välja tõde, ja see tõde oli kohutav.” (lk 391)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar