04 juuni, 2015

Margus Ots – Veeaeg (2015)

Üpris tume katastroofiromaan, mis paratamatult tekitab küsimuse, et kas teosele on järge oodata – kuigi praegune romaani lõpetav nö veerandlahendus on omal moel ka päris hea lõpp. Ent peale sellist ülesehitustööd tundub mulle asi ehk poolikuna... mis võiks neil peategelaste questidel edasi saada?

Ehk siis lugu toimub “apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike” (tsitaat raamatu tagakaanelt). Nimelt tabab Eestit äkiline uputus, mis peale rannikualade on tungimas sisemaale. See on ehk tõenäoline. Ent väga väike on tõenäosus, et see toimub nii ootamatult ja sisuliselt päevaga on rannikualad kadunud – ee, sellepärast et Atlandi ookeani kukkus taevakeha? Või mõni tarlaplik visioon Maa muutumisest? No et... sellise veemassiivi liikuma hakkamine peaks mingil moel ennustatav olema (või meie eest varjatakse selliseid võimalusi?) – aga eks raamatu tagakaanel ongi kavalalt rõhutatud selle võimaluse võimatusele.

Lugu keskendub kolmele kahekümnendates noormehele, keda see katastroof tabab vägagi ootamatult, nö püksid rebadel. Muidu pole romaanis neil kolmel mingeid kokkupuutepunkte ning nendega juhtuv illustreerib võimalikke saatusekäike sellises olukorras. Autori kiituseks tuleb mainida, et ükski peategelane pole just kangelane või eeskuju lugejatele, kõigil neil on omad vead, mis võivad hädaolukordades väga valusalt neile endile vastu näppe laksata. Üks on musklis ilueedi, teine arvutimängusõltlane, kolmas lõbutseja (hea küll, selles lõbutsejas võib ehk kõige enam positiivset leida).

Vabandan, et ma Eesti kohanimesid ei jaga, aga ei suutnud täie kindlusega tabada nende seikluste marsruute. Muidugi, peale eestipäraste isiku- ja kohanimede ei ütle miski, et tegu on just selle teadatuntud Eestiga. Igal juhul, kahte peategelast tabab see katastroof kuskil ranniku kandis, kuhu on nad peale volbriöö tähistamist magamise ajal triivinud, arvutimängunohik jääb toimuvale ette kuskil sisemaal. Kui peategelased pole mingi südantsoojendavad isikud, siis niisamuti pole ükski teine arvukast tegelasgaleriist miski moraalsuse või hingejõu verstapost (hea küll, alati on võimalik kaasa tunda ohvritele – eelkõige siis naistele ja lastele). See on alfaisaste maailm, kus kuritarvitatakse naisi ja nõrgemaid; kuna ka peategelased osutuvad mitmes olukorras nõrgemaks pooleks, saavad nemadki alandusi tunda – tõsi küll, paaril korral nende endi mõtlematu või selgrootu teguviisi pärast.

Ühesõnaga, katastroofiga kaasneb seadusetus ja tugevama õigus. Riik küll algul proovib katastroofile vastu astuda (olukorra hindamine spetsialistide abil, evakuatsioon, põgenikelaagrid – miks Norman helikopteri kasutamise lõpetas, ok, põhjus voolas ehk märkamatult mööda), kuid üha edasi tungiv uputus lagundab võimu toimumise ning edasi jääb vaid võimalus põgeneda, uppuda või tapetud saada (jällegi, kuidas see lõbutseja võrdlemisi kergelt pääseb?). Või noh, ka nälga surra.

“Proua leitnant noogutas emotsioonitult nõusoleku märgiks. Vormis naine käivitaks muus olukorras mitmete meeste peades erootilisi fantaasiaid, kuid antud juhul kuulati teda tõsiste nägudega: “Olukord on väga keeruline. Meie nahad meie nahkadeks, kuid me ei ole tavalised tsivilistid. Meil on suur vastutus – oleme kindla ülesandega üksus, millele on antud ülesanne püüda selles kriisis mingitki korda ja, mis veel tähtsam, ettearvatavust luua. Usun, et meile oli ette nähtud väga oluline funktsioon, millest me küll kahjuks ei pruugi kunagi teada saada. Ettearvamatud loodusolud on takistanud või isegi hävitanud meie riigi juhtimisvõime. Meil ei ole ülevaadet, kui suur on tegelik kahju, kuid arvestades kõike seda, mida näinud oleme ning mida meie laialijooksnud meeskond välja selgitas, on olukord katastroofiline.” Ta vajus mõttesse.” (lk 152-153)


Otseselt ei oska autorile midagi ette heita. Muidugi on situatsioon ise uskumatu, aga sellele on tagakaanelgi tähelepanu juhitud. Muidugi võiks olla isikupärasem stiil, aga milleks, tegu pole sellise ilukirjandusega. Küllap on see romaan loetav noortekirjandusenagi. Muidugi on raske uskuda, et selline world building piirduks vaid 272 leheküljega, aga ehk on järge oodata (ei tea, isegi raamatu kodulehekülg ei anna miskit vihjet selle võimalikkusele). Ühesõnaga, päris hea raamatudebüüt.

Kommentaare ei ole: