22 aprill, 2017

Miikael Jekimov - Terra Nova kuningas (Täheaeg 16, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige tänapäevasem, tekst, mille märul on juba selline… et vanameister Lew R. Berg hakkaks nihelema. Igal juhul, niisugune madinarikas koletiselugu on päris angloameerika vaimus kirjutatud… ja nagu muud ei oskakski öelda. Adrenaliinilaks, raisk!


Kui eelmised lood kirjeldasid Veenust kui üsna inimsõbralikku planeeti, siis selle loo puhul võib rääkida teatavast teadusliku fantastika maigust - ehk siis Veenus on üsna ebasõbralik paik, kus peale terraformimist on suudetud vaid kaevandamist alustadal. Ainult et ühel päeval on kaevandus seisma jäänud, töölised on kas põgenenud sealt või kaduma läinud. Asja saadetakse uurima palgasõdurite grupp, keda juhib loo peategelane Rodrik. Kaevandus on tõepoolest inimestest tühi… kui äkitselt rümdavad sõdureid miskid sisalikulaadsed olendid. Rünnak suudetakse viimaks kaotuste hinnaga tõrjuda, ning järgmiseks kerkib piinlik küsimus - mida on tööandja nende eest veel varjanud. sest teadupärast puudub Veenusel igasugune algupärane elu. Mis värdjad need siis on? Kuid need verejanulised sisalikulaadsed pole ainsad, kes seal kaevanduses sõduriliha maiustavad, peagi ootab neid hoopis erilisem koletis…

Jutt keerab päris võikaks ning inimestele sajab aina uusi hädasid selga. Jekimovil on nõrgalt arenenud tegelaste alalhoiuinstinkt - kui on seiklus, lugejal võimalikult hapnukukraane kinni keerav, las tegelased praevad rohkem kui vaja. Kui Mahkra üllatas oma maarahva ja Veeuuse ogarusega, siis Jekimov lajatab vintske maailmaga, kus vange ei võeta.

Kommentaare ei ole: