Järjekordne Kiernani road movie mõrvarlikust naisest, kes on peast soe ning kelle kaaslaseks on teisel moel peast soe naine. Nad põgenevad peale röövmõrva sooritamist, adrenaliin laes ning mõrvari kaaslanna pole just rahul, et loo jutustajanna lõikas üksikus talu vanapaaril kõri läbi - kuigi too lubas, et midagi hullu ei juhtu. Aga läks nagu läks, sest mõrvar nägi selleks vajadust. Ja nüüd nad avastavad pärapõrgu tühjal maanteel, et neid jälitab miski punane valgus. Ja see on hirmus!
Lugu täidavad mälestused kuritööst ning selle paari esmakohtumisest, katkiste inimeste kokkusobitumine. Eks siin võiks rääkida mitmesugustest vabandustes, ainult et… neil pole mingeid endi üllaid motiive - saada kuulsaks või teha ühiskonda paremaks vms. Nad lihtsalt on… ja kõik. Loo jutustaja tapab vanapaari, sest see tundus talle mingil moel vajalik - ta ootaski, et saaks millestki tõuke nende hukkamiseks, sel puhul siis kõri läbi lõigates. Pealegi, need vanainimesed ei protesteerinud ega midagi. Nojah, lõpuks see punane valgus… teeb nendega midagi.
Tekst on kirjutatud ühtse pika joruna ning aegajalt nõuab see lugejalt mõningast tähelepanu, et näha, mis ajas jutustaja asub - kas kuskil minevikus, röövmõrva sooritamisel või siis selles põgenemishetkes. Lugu on mõneti erinev kui eelmine mõrvaballaad, mis oli liigendatud eri peatükkideks ja kus erinevate mälestuste (teadvusevoo?) tase oli nagu kõrgem - siin lihtsalt kahe naise lugu, mis leegitseb kui taevas langev täht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar