04 aprill, 2017

Aaron Gordon - The Rest is Silence (Dreaming Again, 2008)

Selline õudus, mis on eelkõige mõistetav horrori austajatele, muidu jätab tekst nagu vähe totaka mulje. Loo peategelaseks on mees, kel oli karm lapsepõlv, mille tulemuseks on üks katkine inimene. Nimelt ta võõrasisa jõi ja peksis poiste ema. Peategelane ja ta vend pidid võõrasisa vägivalda niikaua kannatama kuni viimaks suureks kasvasid ja proovisid talle vastu hakata. Ega ei saanud, kuid ema võttis viimaks aru pähe ja kolis poegadega minema - mis küll midagi suurt ei parandanud, sest see peksmine lõi emal kruvid logisema. Peategelane soovis võõrasisale kätte maksta, kuid enne jõudis too ära surra.

Nüüd siis on peategelasel uus plaan lapsepõlvetraumadest vabanemiseks - ta põletab maha selle maja, kus nad lapsepõlves elasid. Maja saabki süüdatud, aga naaber nägi põletajat. Põgenedes sõitis mees otsa autoteel kondavale poisikesele, seejärel läks otsasõitu vältides auto kraavi, mille tagajärjel sai peategelane rängalt viga. Murdunud luudega ärgates kuuleb ta poissi kuskil ägisevat, mehel õnnestub viimaks autost välja saada ja näeb, et sandistatud poiss liipab tee ääres olevasse majja. Peategelane soovib aidata, kuid poiss justkui põgeneb ta eest, ning kui mees majja jõuab… kohtub ta oma musta minevikuga.


Tumeda õuduse mittehuvilisena ei hakka minu jaoks see kokkuleppemäng tööle. Kõik see vägivald ja kannatused ja mineviku oh kui sümboolsed varjud, jajah, inimene on kaitsetu oma saatuse ees, parem siis juba kangelaslikult võideldes langeda. Ja nii edasi.

Kommentaare ei ole: