Ega siis ainult
Kane või Gombrowicz ole kirjutanud vapustavaid ja hingekriipivaid
näidendeid, ka realism rokib ehk siis see tekst on üks mu
lemmiknäidendeid, vahevalus tekst, mis lugemisel alati noa edukalt
südamesse lööb. Ühesõnaga, pisarakiskuja pere-seppuku. On
väliselt edukas perekond, kus siis joodikust pereisa,
morfiinisõltlasest ema ja kaks täiskasvanud joodikust poega. Nagu
iga teine perekond, keda meil õnn tunda või taluda.
Et kuulu järgi
näidendil tegemist võrdlemisi autobiograafilise ainesega, võib
noorimas tuberkuloosihaiges pojas natuke aimata autorit ennast.
Noorim poeg on ühtlasi selline, kes pole otseselt-tahtlikult
teistele perekonnast halba teinud – kuigi jah, vahel leiavad
teised, et just noorima poja sünnitusest tekkinud terviseprobleemid
muutsid ema vaimsete probleemidega morfiinisõltlaseks. Noh, omaette
küsimus ka selles, et vanem poeg võis olla süüdi veel ühe
varalahkunud poja õnnetus surmas. Või et mis siis üldse on see
abielu, mida kuulus näitlejast isa noorikuga sõlmis, kas see
hävitas ema unistused (või oli naine juba siis vaimselt
tasakaalutu?). Või kas emapoolsest suguvõsast võib pärineda
tuberkuloos, mida noorem poeg põeb (ja millest ei saa emale rääkida,
kuna selle isa omakorda suri tiisikusse). Või siis isa, mis elu tema
elas, kas ta hoolis naisest või poegadest, või vaid oma naba
heaolust. Kes mida mäletab, ja milliseid mälestusi peidetakse. Jne
jne jne.
Kõikjal on valusad
küsimused, millele lihtsalt ei ole selgeid vastuseid. On teatud
selgusehetked, mil pere suudab rääkida omavahel asjadest... aga
lõpuks avavad needki jutuajamised pigem uusi haavu. Kõik nad
hoolivad teineteisest, aga samas... see pole täpselt see, ikka
krigisevad vanad haavad. Ja nii see valus ööpäev möödub.
Purjutavad mehed ja morfiiniuimas naine, pidev pendeldamine raevu,
valu ja härduse vahel. Aga selgust, seda ei saabugi. Sumbume öösse,
mõtleme end paremateks inimesteks.
Inimesed, kes ei
taha teistele valu teha, aga ilma ei saa. Sest neil on saladused ja
minevik, mis neid rõhuvad. Süütunne. Hirmud. Unistuste luhtumine.
Aastatega kujunenud kaitsekiht ja ventiilid, millega frustratsiooni
välja lasta. Süütunne üksteise ees, viha selle tunde pärast. Ja
kõigest hoolimata lähedus. Või midagi sellist.
Väga valus
näidend.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar