Maailmaruumi
vallutamine on niivõrd kaua (ja küllap ka edukalt) toimunud, et
mõned algselt terraformitud planeedid on aja jooksul inimestest
tühjaks jäänud ja niisiis maha jäetud. Vahel külastavad neid
tontplaneete (mis võivad olla ka tehislikku päritolu) nö
tulevikuarheoloogid, kes siis otsustavad kontrollkäigu järel, mida
nendega peale hakata – kas hoida mõnda aega alles (ons seal midagi
tarbitavat järel) või siis hävitada.
Ja noh, loo alguses
jõutakse jälle ühe sellise rohelusest pakatava planeedi juurde.
Arheoloogid asuvad uurima... ja näevad puude vahel vilksatamas üht
kahejalgset. See on üllatav, tavaliselt on mahajäetud planeedid
koos inimeste lahkumisega ka muudest imetajatest tühjaks tehtud. Ja
nüüd siis korraga... šimpans. Arheoloogid siirduvad sinna
uurimisretkele, ja peagi tabab nende ninu... lõkkelõhn. Kus suitsu,
seal tuld – peagi avastatakse seltskond inimesi lõkke ümber
istumas, kes pakuvad arheoloogidele lõkkel küpsetatud liha.
Tegemist on päris kiviaegse kooslusega, ehk siis milline vapustav
üllatus! Mahajäänud inimesed on läbi teinud korraliku
regressiooni ellujäämise nimel, lisaks paistab, et inimestega pea
sama domineeriv liik on šimpansid, kes puude vahel hiilivad. Kuid
selgub, et nende kehaliselt vaevatud vanainimeste ninamehel on omad
plaanid nende ulmeliste külalistega...
Jällegi, tekst
pole mingi tippsaavutus, kuid selle kogumiku loetud lugudest vast
kõige huvitavam. Mis küll on see, mida seal planeedil pärandatakse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar