Kolgi seekordne
luulekogu on kuidagi mõtteis lagunev poeesia või siis tõepoolest –
ehk on need tekstid eelkõige ta kahele kadunud lugejale (lk 8-10)
mõistetavad. Kuhugi on kadunud vahe ja mänglev luule, asemele on
tulnud miski tinane äng või suisa (pateetiliselt öeldes)
eksistentsiaalne masendus. (Uh, samas postitusi sirvides selgub, et
viimane kogu on mulle heamelanhoolselt mõjunud, no mitte ei
mäletanud – seekord on samas nagu hapnikukraan täiesti kinni
keeratud.)
“kus te olete mu mõlemad lugejad
kuidas ma teid ometi leian
te ju olete ikka olemas
ma ei pea teid pidevalt
paari odava naljaga üles ostma
kus te ometi olete mu mõlemad lugejad”
(“kus te olete mu mõlemad lugejad?”, lk 8)
Miski hämune aimus
ehk ütleb, et mõnede luuletuste puhul on tegemist laulusõnadega
(kas Kolk on miskis bändis?), aga ehk ajan midagi segamini. Õnneks
leidub siin ka üks positiivsem hetk:
õhtul
tüdinud väikestest võimumängudest
karjakaupa klähvivatest koertest
kollektiivsest alateadvusest
võimetusest lõikuda läbi tööpäeva
elegantse puhta joonega
pidada paari väikest
endale antud lubadust
puruväsinud päevast
valgusest
varjudest
pullisitast
mis pritsib raevukalt vastu tuuleklaasi
mõtled
nagu väga paljud enne sind
võimatu on olla masenduses
kui sul on õhupall
mul on õhupall rsk
(lk 19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar