Külm proosa.
Huvitavalt kirjutatud, ent hingetu. Võibolla olen liialt tuim või
rikutud lugeja, aga sellimist emotsioonitut lugemist just tihti ei
koge – loed lühiloo läbi ja ütled endale “ahah”, ja ongi
kõik. Et sellest emotsioonitusest vabaneda, lugesin paar päeva
hiljem jutukogu uuesti läbi, aga ikka ei läinud kirjutatu korda. On
mingid narratiivid, on mingid probleemid, on mingid puändid, ent ei
sünni mingit kaasamõtlemist. Lihtsalt osavalt kokkuseatud proosa.
Vähemalt puudub autoripoolselt mõni tobe pateetika.
Raamat ehk neile,
kellede südant soojendavad Pavici või Kadare loome. Üht lugu võimalik siit lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar