18 veebruar, 2014

George R.R. Martin – Vareste pidusöök. Teine raamat (2014)


Kuulu järgi võinuks “Vareste pidusöök” juba 2012 tervikuna ilmuda, aga noh, läks nii nagu läks (täname kirjastust vähemalt sellegi eest, et ta kõiki tüsedamaid raamatuid poole kaupa välja ei anna). (Hea küll, see oli see kohustuslik siunamine poolikute raamatute avaldamise pärast.) Fännide hulgas on päris palju räägitud, et milline pettumus see raamat oli peale vägagi tormilist “Mõõkade maru”, kuid tegelikult peale teistkordset lugemist (ja muuseas taaskord märkides, et teose teine pool on põnevam kui esimene pool) võib sedastada, et “Vareste pidusöök” on üsna hea vahepala ning annab panoraamsema vaate kuningate sõja tagajärgedele peamistel lahingutandritel, ja seda siis läbi Jaime ja Brienne'i silme, kes neil laastatud maadel rändavad ja otsivad. Ja avanev vaatepilt on kole, kõle ja õõvastav; troostitust lisab peagi saabuva talve ootus (See Talv!).

Ning mitte et Westeros oleks sõjavaba peale Põhja langust ja Stannise ümbergrupeerumist – ikka on veel pinnuks tagumikus need kaks Stannise põlist tugipunkti... ja raudsaarlaste ootamatu vallutusretk otse Westerose pehmesse kõhualusesse. (Selles raamatus jääb käsitlemata Põhjas toimuv ning Dany ja teiste tegevused Westerosest väljapool: aga neile kahele liinile on pühendatud pool viiendast raamatust, mis – saladust reetes – on niisamuti eelmäng suurtele madinatele.) Niisamuti hakkab paljastuma Dorne'i aastakümnete pikkune salamäng Lannisteride vastu, aga noh, sellest samuti veidi rohkem viiendas raamatus (ja milline dramaatilisus!).

Niisiis kannavad selle raamatu raskuspunkti pisut teised tegelased kui varasemates teostes – Cersei, Brienne ja Jaime. Jaime ja Brienne on sõja- ja otsinguretkel Jõgedevahes, ning muidugi rõõmustab meid kõiki Jaime'i metamorfoos heaks valitsejaks – lahendab ellujäänud ülikute tülisid, aitab nõrgemaid, ütleb tõtt näkku ja, noh, vahel säästab inimelusid. Ja ikka kummitab teda Tyrioni vihast kantud tiraad Cersei üleaisalöömiste kohta (õnneks on nüüd Jaimel uus sõber – timukas Payne). Brienne aga omakorda unistab Jaimest, aga noh, eks see üks kurb lugu ole. Cersei ent lammutab kuningriiki ja seda mõneti kiiremalt kui Petyr seda ootas (lk 351), kuid eks Pisinäpule sobi see Cersei tekitatud kaos – konkureerimine noorkuninganna Margaery'ga (Kärnkonna-Maggy ennustus!), asjatundlike riigimeeste puudumine, usumeeste relvastatud ordu lubamine ja mis kõik veel. Cersei on kahtlemata kaunis naine, aga mõned asjad tal alati ei õnnestu (võiks muidugi arutleda teemal, et kas Martin on seksist).

“Võim kuulus Cerseile ja ta ei kavatsenud sellest loobuda enne, kui Tommen täisealiseks saab. Mina ootasin, nii et oodaku temagi. Ma ootasin pool elu. Cersei oli mänginud kohusetruud tütart, ujedat mõrsjat, leplikku naist. Ta oli talunud joobnud Roberti käperdamist, Jaime armukadedust, Renly pilkeid, Varyse itsitusi, Stannise lõputut hammastekiristamist. Ta oli võidelnud Jon Arryni, Ned Starki ja oma jõleda reetliku kääbusvenna vastu, kogu aeg endale tõotades, et ükskord jõuab kätte tema tund. Kui Margaery Tyrell kavatseb mult mu kõrghetke röövida, siis mõelgu enne paganama hästi järele.” (Cersei, lk 26)

Raudsaarlaste tahumatu admiral Victarion on omal moel tore, paratamatult tekib põnevus, kas Euron mängib end Suurte Tegijate hulka. Paar peatükki on Starki neidudest, aga noh, need on sellised uimased värgid. Ja kas Müür saab täiendust Tullyde alamatest? Ja mis saab ürghundist juhitud hundikarjast? Aurane Waters, kuhu tema purjetab? Rääkimata suurmeister Marwynist ja tema vihjatud salaplaanid? Huvitav, kas Cersei on kunagi palganud mõne Näota Mehe (lk 44)? Aemon vihjab paaril korral Dunk & Eggile, muuhulgas avaloole (lk 66). Ajapikku on ununenud, kus kandis võib Kuuema (lk 213) peajumalaks olla. Kas Robb Starki lese esivanemaks võis olla Cersei õudusunenägu Kärnkonn-Maggie?

“Westerlingide suguvõsa oli vana ja uhke, kuid emand Sybell ise oli pärit Spicerite, tõusikutest kaupmeeste soo ühest harust. Jaimele meenus uduselt, et tema vanaema oli olnud keegi poolhull nõidnaine idast.” (Jaime, lk 395)

Fännide üks kuumemaid arutelusid on, et mis sai Sandor Clegane'st; Hagija ellujäämisse uskujad (sest kes muu saaks vastu Robert Strongile?) viitavad ikka sellele kohale:

“Kõrgemale jõudes nägid nad kolme poissi, kes karjatasid lambaid, ja veel kõrgemal möödusid nad kalmistust, kus Brienne'ist suuremat kasvu vend rassis hauda kaevata. Tema liikumisest paistis selgesti, et ta on lombakas. Kui ta labidatäie kivisegust mulda üle õla viskas, rabises osa sellest vastu tulijate jalgu. “Ole väheke ettevaatlikum,” manitses vend Narbert. “Sa oleksid peaaegu seitsmik Meribaldil suu mulda täis visanud.” Hauakaevaja langetas pea. Kui Koer teda nuuskima läks, pani ta labida käest ja sügas looma kõrva tagant.
“Noviits,” selgitas Narbert.” (lk 162-163)
/-/
““See on siis tõsi,” lausus ta tuhmilt. “Sandor Clegane on surnud.”
“Ta on nüüd rahus.” Vanemvend vaikis hetkeks.” (Brienne, lk 170)

Jaime võib püüda ja olla ja ennustada (oli ta üldse teadlik raudsaarlaste invasioonist?)... aga noh, parem kasvõi varblane peos kui tuvi katusel.

““Kulla Jaime,” sõnas tädi teda kõrvast sikutades, “ma tunnen sind sellest peale, kui sa olid imik Joanna rinna otsas. Sa naeratad nagu Gerion ja võitled nagu Tyg ja sinus on midagi Kevinist, sest muidu ei kannaks sa seda mantlit... aga Tywini poeg on Tyrion, mitte sina. Ma ütlesin seda kord su isale näkku ja ta ei rääkinud minuga pool aastat. Mehed on ühed tohutud lollpead. Ka sellised mehed, keda kohta vaid kord tuhande aasta jooksul.”” (Jaime, lk 209)

“Tal oli millegipärast tunne, et meistrid ei hakka oma kroonikaid kirjutades teda prints Aemon Loherüütliga segi ajama. Ometi tundis ta kummalist rahulolu. Sõda oli samahästi kui võidetud. Lohekivi oli langenud ja ta ei ei kahelnud, et üsna varsti langeb ka Tormiotsa, ja olgu Stannis siis pealegi Müüril. Põhjalased ei hakka teda rohkem armastama kui tormiisandad. Kui Roose Bolton teda ei hävita, teeb seda talv.” (Jaime, lk 401)


Eks siis mis muud kui jääda ootama viienda osa tõlkimist (millal see küll juhtuda võib?) ja kuuenda osa ilmavalgust (millal see küll juhtuda võib?). Kõik ei saa ju ometi... halvasti lõppeda (nojah, kuidas kellelegi, muidugi). Vähemalt on lubanud Martin, et kuuendas osas ei lisandu uusi tegelasi, kelle vaatenurkadest tema loodud maailma loovida. Asi seegi.

Kommentaare ei ole: