Hiljuti on
kirjutanud Kusnets Jüriöö ülestõusust üsna huvitava romaani,
nüüd siis Aleksejevilt mõneti modernsem lähenemine ainesele.
Saame teada, kuidas tegelikult moodustus eestlaste neli kuningat ning
mis intriigipesa sellega kaasnes, kes keda petab ja kuidas see
omasoodu ajalukku kirjutatakse. Nagu ikka, on ajaloosündmusest
midagi õilsat raske leida (ent Aleksejev poleks Aleksejev, kui siin
poleks midagigi hingekriipivat).
Autor ajab kolme
asja – kuidas kirjutatakse ajalugu (ehk siis tõlgendab omapoolselt
lahti noorema riimkroonika võimalusi), teatud moel on see
pateetiline armastuse ja isamaa lugu, ning siis eelkõige iroonilises
võtmes võimuga seonduva bürokraatia ja intriigide kirjeldamine
(noh, seda tänapäevases võtmes). Ei oskagi öelda, mida autor
selle näidendiga öelda tahtis – on see kiires vormis mõne oma
nägemuse esitamine (nö vahepala triloogia kirjutamisele)? Mingi
järelkaja “Eesti ajaloo II” raamatule (ma pole küll seda veel
lugenud)? Või noh, rõõm kirjutamisest?
ÜLEMPREESTER: On aga ordumehi. Nagu kirpe karu kasukas. Ja kõik on uhkelt riides ja näevad väga otsustavad välja. Ilus on surra isamaa eest, kui oled juba vana. (Ohkab.) Aga teist, poisid, on küll kahju.sirp
SALANÕUNIK: Pole see esimene lahing ega viimane. Muistne vabadusvõitlus alles algab!
ELUTARK AMETNIK (võitlejate seast): Pange lippe tähele, härrased! Meie vastu on tulnud kuulsad isandad! Kahepoolsetes suhetes on täna suur päev!
(lk 68-69)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar