13 veebruar, 2014

Tiit Aleksejev – Kuningad. Näidend aastast 1343 (2014)

Hiljuti on kirjutanud Kusnets Jüriöö ülestõusust üsna huvitava romaani, nüüd siis Aleksejevilt mõneti modernsem lähenemine ainesele. Saame teada, kuidas tegelikult moodustus eestlaste neli kuningat ning mis intriigipesa sellega kaasnes, kes keda petab ja kuidas see omasoodu ajalukku kirjutatakse. Nagu ikka, on ajaloosündmusest midagi õilsat raske leida (ent Aleksejev poleks Aleksejev, kui siin poleks midagigi hingekriipivat).

Autor ajab kolme asja – kuidas kirjutatakse ajalugu (ehk siis tõlgendab omapoolselt lahti noorema riimkroonika võimalusi), teatud moel on see pateetiline armastuse ja isamaa lugu, ning siis eelkõige iroonilises võtmes võimuga seonduva bürokraatia ja intriigide kirjeldamine (noh, seda tänapäevases võtmes). Ei oskagi öelda, mida autor selle näidendiga öelda tahtis – on see kiires vormis mõne oma nägemuse esitamine (nö vahepala triloogia kirjutamisele)? Mingi järelkaja “Eesti ajaloo II” raamatule (ma pole küll seda veel lugenud)? Või noh, rõõm kirjutamisest?

ÜLEMPREESTER: On aga ordumehi. Nagu kirpe karu kasukas. Ja kõik on uhkelt riides ja näevad väga otsustavad välja. Ilus on surra isamaa eest, kui oled juba vana. (Ohkab.) Aga teist, poisid, on küll kahju.
SALANÕUNIK: Pole see esimene lahing ega viimane. Muistne vabadusvõitlus alles algab!
ELUTARK AMETNIK (võitlejate seast): Pange lippe tähele, härrased! Meie vastu on tulnud kuulsad isandad! Kahepoolsetes suhetes on täna suur päev!
(lk 68-69)
sirp

Kommentaare ei ole: