06 märts, 2014

Asta Kass – Pahupidi puhkus (1983)


Raamat on teadagi heaks õppevahendiks neile, kes sooviksid näiteks sel suvel korraldada sõimeealistele juntsudele suvelaagrit. See pole üleüldse keeruline ega kontimurdev väljakutse, on vaja aiaga talumaja (soovitavalt võiks õues paikneda lahtine kaev ja kõiksugu võsastikku), mõned tühjad kartulikotid, mida heinaga täita (mille peal saaks siis magada), mõned kotid kuivainetega ja ehk veel midagi, millega paariaastaseid lapsi tegevuses hoida (õlivärvid, kõplad, savi jne jne – et lapsed päeva niisama ei raiskaks ja vajadusel pererahvale abiks oleks). Muidugi oleks suvelaagri komplekti samuti vaja entusiastlikke vanaprouasid, kes silmade põledes oleks valmis lapsi kantseldama ning neile uusi elamusi pakkuma. Lihtne ärimudel, jõukohane kõigile. Milleks lammutada tühje kolhoosilautasid, kui seal võiks suviti kasvõi lapsi karjatada?

Tekst ise muidugi pole vaid sõimelaagri pidamisest. Lugu siis sellest, kuidas vanemad saadavad suveks 13-aastased kaksikud koos koerakesega jalust ära maa-vanaema juurde (sest vaja puhkuse ajal korterit remontida, ehk nagu isa mornilt nendib, vaja ühendada meeldiv kasulikuga). Seal ootavad neid kits, kass ja juurviljaaed. No ja mõne aja pärast saabub sinna vanaema ämm (ehk vanavanaema), kes on üpris ebakonventsionaalne 75-aastane proua; teda hüütakse Roosimemmeks. Ja Roosimemm, tema on selline pensionil Pipi või siis muinasajast pärit trikster – tal on vaja lakkamatult tegutseda, näiteks minia elamist ümber teha! Või muretseda miniale kadunud poja asemele uus mees! Tuunida majapidamist! Mullata kartulivagusid! Ja lõpuks... see sõimerühm... Tegelaste vahel tekivad kergesti tülid ja vanaema kodu saab päris koleda põntsu. Kuid... nalja saab, ja naer, see on hingele kasulik!

Nojah, tegemist on toreda lasteraamatuga, millest vist nüüdisaja lapsed suurt ei mõista või mis paneks noored emad juukseid katkuma. Aga noh, selline see meeltülendav anarhia on. Saab ka maiku sellest, mis oli see, mida peeti kolhoosiks ja kuidas selle kõrval individuaalset majapidamist peeti (ehk kergelt sellest, kuidas riigi tagant natuke näpistada). Huvitaval kombel on autor valinud nelja peategelase hulgast loo jutustajaks ainsa meestegelase.


“Võisime omavahel segamatult rääkida ja nii murelikult, nagu meil parajasti tuju oli. Roosimemm ei kannatanud murelikku meelt, tema nähes pidime alati rõõmsad olema. Aga praegu ei olnud Roosimemme kodus.” (lk 31)

Kommentaare ei ole: