Tegemist siis
sissejuhatava looga ulmelisse maailma, kus on ehk taasärkamas see
bluus! Kui muidugi bluus ise kõrvale jätta, siis on tegemist
alternatiivmaailmaga, mil pole nö ajaloolist seost meile tuttava
maailmaga (kuigi tõepoolest, sarnasusi on rohkesti) – autoril on
olnud eesmärgiks luua selline fantaasiailm, kus tal oleks siis
võimalik asjatada just selliste tegelaste ja olukordadega, mil muidu
oleks ehk raske leida loogilist kohalolu meile tuttavas reaalsuses.
Raamatu reaalsus on eriline ja dramaatiline, see on kangelastele
“bluusipõrgu”, neil on raske kohaneda normaalsee ühiskonnaga;
ülim kunst nõuab endale kunstniku hinge. Ohverdus esteetilise paugu
nimel. Kuigi – võimalik, ehk tegemist kunsti asemel hoopiski
tumedamate voogudega.
Esialgu ehk
koorubki tekstist välja kolm teemat – muusika, skisofreenia ja see
Viienda maailmasõja järgne maailm (see on muidugi ahistav ja
kontrolliv ühiskond; mõni riik on sõja järel üldse maapinnalt
pühitud). Teemad pole eraldiseisvad, nii tungib Rovini
skisofreenia... mitmesse suunda, sütitab bluusiga teisi või kombib
teadmatult asju, mis peaks olema mehe ajust pühitud. Ja muidugi see
peategelaste päritolu salapära! Rohelised silmad ja geniaalsus! Ja
tasapisi teksti imbuv Heinz Nagel, see põrgulik ingel, mis rida tema
õieti ajab? Eksole.
Ühesõnaga,
tegemist sissejuhatusega romaanilma, mis kardetavasti keerab igati
dramaatiliseks ja traagiliseks. Eks raamat lõppebki nö
cliffhangeriga – aga me teame, et Ta on tagasi, kuidas ja miks see
võimalik on, selgub ehk järgnevates teostes (autor räägib
sissejuhatuses, et algselt plaanis kirjutada 17 romaani, ent nüüd
usub, et ehk saab vähema arvu romaane kirjutada). Vabandust, et ei
hakka raamatu sisu ümber jutustama, mingil moel on sisu kokku võetud
näiteks ulmebaasi kirjutuses.
Autor suhtub üsna
romantiliselt ideesse, et kõige vägevam loomine eeldab mõningast
enesehävitust või mõnel juhul joovastavate ainete tarbimist. Või
ka seda, et kas erinevad psüühikahäired võivad anda tõukejõu
maailma muutvale looja geniaalsusele. Noh, võibolla mõnel juhul on
see muusikas toiminud, kirjanduse puhul... täis peaga ei kirjuta
keegi midagi huvitavat. Kuigi jah, tunnustamata geeniuste kohta võib
väita mida iganes, millegagi tuleb nad eriliseks luua.
Musaromaane on
varemgi avaldatud, esimesena torkab häguse paralleelina pähe Hirami
“Mõru maik” (kui palju seal vaimuhaigust ja ulmet oli, ei
mäletagi). Võib muidugi möödaminnes küsida, et kui tublilt
toimetas Rooste teksti keelelist külge. Kahjuks ei saanud ma romaani
täie auruga tarbida, sest pole tuttav autori esitatud playlistiga,
millega ta romaani sissejuhatuses iseloomustas teksti ja peamisi
tegelasi.
Kokkuvõtteks ehk
ei oskagi suurt midagi selle romaani kohta öelda (eks käesolev
postituski on va segane häma). Ulmebluus või õigemini bluusiulme,
näis kuhu see draama suundub.
“Rovin oli elu jooksul omajagu andekaid muusikuid kohanud, aga alles nüüd hakkas ta selle üle rohkem juurdlema, mida väljend muusikaline geenius tähendada võis. Rath ei liialdanud, kui oli tookord Rovinile öelnud, et on lood selgeks õppinud. Pärast esimest päeva Vixxeni prooviruumis oli Rovin jõudnud järeldusele, et bluusi voolas Rathi soontes rohkem kui verd või heroiini.” (lk 192)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar