Mati Undita on
igav. Sest noh, ei tule hetkel pähe ühtki sellist praegu tegutsevat
süüdimatult lobisevat kolumnisti, kes võib muuseas provotseerida
või umbluud ajada või samas lihtsalt enda naba imetleda. Ja eks
omaette nähtus on see üheksakümnendate alguse olukord Eestis, mis
kajab siinsetes päevakajalistes tekstides – iseseisvumine,
toidutalongid, kütusepuudus, võõrväed, valimised ja mis kõik
veel (magalarajoonide evakueerimine?). Vaesed vanemad, kes pidid
sellistes tingimustes lapsi üles kasvatama. Aga jah, Unt on võluvalt
süüdimatu kolumnist – tõepoolest, mis rida ta ajas, kelle palgal
ta oli, mis oli tema missioon?
“Müstiline oli 1. jaanuari “Postimehe” ilmumine 31. jaanuaril. See avaldas mulle muljet ja ma ei kahetse, et tellisin selle lehe kogu aastaks.” (“Ajaleht”, lk 7)
“Lõpetan jõulusooviga eestlastele, näitlejatele, ka endale – ärme joome ennast kevadeks põhja! Tuleb kevad, rohi tärkab, haavad armistuvad, päike paistab ja meie rahvas vajab meie vaimujõudu ehk taas! Hoidkem oma ajurakke, ehk lähevad nad veel hinda!” (“Iseseisvus II”, lk 32-33)
“Töökohas pandi välja teade, et saab tellida talvekartuleid. Jalamaid tabas mind ohjeldamatu vajadus mütoloogitseda.” (“Kartul”, lk 57)
“Ah nii, sina, vana modernist, nõuad, et ülal peetaks ainult konservatiivset, akadeemilist kultuuri? Kus see raugastumine nii äkki tuli? Ma ei räägi sellest, vastan häirimatult. Toetatagu head. Diletantlik äärmuslus võiks siiski mise hakkama saada. Skandalist, kes põlgab kultuuri ja vaimu, maksku praeguses olukorras oma tembud ise kinni. /-/ Asi ei ole ju stiilis või vormis! Kui endast rahvuslikku vara kujutav kunstnik soovib maha lammutada “Vanemuise” väikese maja viiuliansambli muusika saatel, võiks riik teda toetada. Kui aga sama idee esitab loll ja andetu, siis otsigu ise sponsoreid.” (“Rahvuskultuur”, lk 147)
“Ega raamatutel pole ka erilist vahet. Enamasti on nad neljakandilised ja nummerdatud lehekülgedega. Peaaegu igal leheküljel on mõni lause või mõte või midagi sellist.” (“Rock”, lk 150)
“Kujutan ette, et paljud inimesed suplevad sel hetkel, kui ma neid ridu kirjutan. Ise ma praegu ei suple ega tea veel ka täpselt, millal selle toimingu ette võtan. Parem on mõttes koguda teadmisi suplemise kohta, neid kuidagi süstematiseerida. /-/ Kuid see jutt viib meid suplemisest eemale. Supelgem ikka! Kes randa ei viitsi sõita, võib kodus ise teha pakisuppi. Praegu on valik suur.” (“Suplemine”, lk 163, 165)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar