Raamat pisteti raamatukogus näppu, hea
laenutaja ei teadnud sellest muud midagi kui et tegemist ulmega ja
endalgi puudus igasugune meeliavav eelteadmine; eemalt näis tegemist
olevat nagu YA või muu sellise bestselleriga. Ja esimesed
leheküljed, ega needki suurt tähelepanu äratanud. Aga siis hakkas
lugu lahti kerima mitmes suunas... ja no põnev hakkas!
Lugu siis inimestest, kes sünnivad üha
uuesti ja uuesti. Samal aastal, samal päeval, samas olukorras –
kui just midagi erilist ei juhtu, siis ees ootab ka samasugune
lahkumine vanaduses vähilaadse haiguse läbi. Muidugi, eks esimestel
kordadel on need taassünnid enam kui šokeerivad, püüad midagi
muuta, kasvõi tervislikumalt elada, aga jah, kui just enesetappu või
õnnetusjuhtumisse ei satu, sured viimaks üsna traditsiooniliselt.
Ja tärkad uuesti samas olukorras nagu eelmistes eludes. See rutiin
on omamoodi tüütu, et lapsepõlv jne kordub, enne kui tõeliste
tegude kallale asuda. Sest – iga taassünniga kannad sa kaasa
eelmiste elude teadmisi ja kogemusi (mälu “taastub” kolmandal
eluaastal).
Selliseid uuestisündijaid on
keskmiselt üks iga poole miljoni inimese kohta – ja see sündide
jada ulatub vähemalt Babülooniani välja. Enamasti on need inimesed
koondunud Chronose nimelisse klubisse, mis lisaks teineteise eest
hoolitsemisele annavad võimaluse saata sõnumeid mööda sünniteid
nii minevikku kui tulevikku – selline sidepidamine on meie mõistes
küll väga aeglane... aga samas, kui elad uuestisünnirattas, siis
selles mõttes aega on.
“Tuleb siis enesetapumissioon? Kas niimoodi lähebki? Mina olin selleks valmis, peaasi, et saadud info kaaluks kaaluks uue sündimisega kaasneva igavuse üles. Ma mõtlesin enda olukorrale ja mõistsin, et emotsionaalselt juba arvestan surmaga, kuigi intellektuaalselt võttes oli loogiline pool nõrgavõitu. See oli lihtsalt seiklus, ohtlik, hulljulge, ebamõistlik seiklus ja selliseid oli mul olnud väga vähe.” (lk 143)
Raamatu intriig seisneb selles, et
tulevikust hakkab saabuma meeleheitlikke sõnumeid, et maailma lõpp
läheneb ja kiiremini kui muidu. Viimaks kaob üldse side 22.
sajandiga (peategelase eluaastad jäävad 1919. aasta ja 20. sajandi
lõpu vahele). Ühesõnaga, keegi jamab reaalsusega õige
hukatuslikult – Chronose klubi liikmed on aegade jooksul õppinud,
et omapoolselt ei tohi sekkuda ajaloolisse arengusse, las asjad
arenevad nii nagu ikka, või muidu läheb hapusti. Jah, pole vaja
ennetavalt Hitlerit tappa või Kennedy atentaadist päästa või
tutvustada erinevaid tehnikaid ja ravimeid jne – ajaloo kulgu
sekkumine hoopis kiirendab hukatuslike jamade eskaleerumist.
Aga nüüd siis... paistab, et keegi on
oma uuestisündide jooksul korduvalt sekkunud ajaloolisse kulgu,
kiirendades eelkõige tehnika arengut (näiteks internet tekib juba
60ndatel jms). Chronose klubil on omad meetmed selliste mässajate
vastu (kas mälu kustutatakse või siis sünnieelne tapmine, mis
välistab uuestisünni), aga nüüd... see mässaja oma käsilastega
hävitab omapoolselt 20. sajandiga seotud uuestisündijaid, ja nii
jõhkralt, et Chronose klubi on põhimõtteliselt maalt pühitud.
Peategelane satub enam kui täbarasse olukorda – aga ta peab
võitlema! Maa nimel! Kättemaks!
See on nüüd väga lihtsustatud ja
auklik kokkuvõte, asi on ikka keerulisem kui siin visandatud. Eks
päris põnev on lugeda, et millised saatused võiks olla
uuestisündidel – tõsi küll, eelnevate elude kogemustega saad sa
vabamalt eksperimenteerida või vastupidi, elada turvalisemat elu
(nagu peategelase puhul – kuidas briti sõjaväelasena Teine
maailmasõda üle elada?). Ja muidugi need intriigid ja saladused ja
manipuleerimised, mis korduvate elude püünises ei tea kuhu
ulatuvad. Või mil viisil peab peategelane toimima, et läheneva
katastroofi allikale ligi saada. Jne jne.
Muidugi, kui pingelisemalt mõelda,
jääb natuke arusaamatuks, et kuidas täpselt see uuestisündide
korduvus töötab ja mil viisil see ikkagi ajaloo kulgu muudab. Aga
eks see on ilukirjandus oma kunstiliste vabadustega.
Ühesõnaga, ootamatul kombel päris
heasti loetav raamat, parem kui hiljuti tõlgitud Eltoni ajarändude
lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar