28 september, 2015

Linda Nagata – Nightside on Callisto (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mõneti ühes paadis Scalzi “Vanamehe sõja” romaaniga – kui seal disainiti tavalisi vanainimesi übersõdalasteks, siis siin leiavad vanad sõdalased rakendust sellisel missioonil, mil pole suuremat häda kui nad seal saavadki surma – niiehknaa on vanuritel paar eluaastat jäänud, meditsiini kõigist arengutest hoolimata pole surma eest pääsu.

Niisiis 4 naist (kõik rohkem või vähem saja-aastased) on läinud Jupiteri kuule Callisto, et seal jää kaevandamiseks ettevalmistusi teha. Naiste käsutada on 10 intelligentsiga robotit (mech), mis hakkavad korraga mässama, püüdes naisi tappa. Üks vanur lastaksegi une pealt lõhkeainega õhku, teised kolm hakkavad mechidele vastu. Probleem selles, et naistel on vaja neid meche, et oma tööd Callistol jätkata, neid masinaid ei tohi kahjustada, mechid tuleb käsitsi välja lülitada. Mis viib edasi järgmise probleemini, mechid õpivad oma vigadest ning peale esimese mechi väljalülitamist hakkavad ülejäänud üheksa aina kiivamalt oma vabadust kaitsma, ning leiutavad aina nurjatumaid viise vanurite teise ilma saatmiseks. Kuid eks naistelgi on omandatud eelnenud militaarse karjääri jooksul omad sõjakavalused.

Siis selline actionlugu, üks öö täis madinat vanurite ja masinate vahel, mõlemal on seljad vastu seina. Nagata kirjutab päris eripalgelisi lugusid, kas siis puhast igavust või särtsakat actioni.


“They'd celebrated when they'd won this mission, knowing they'd gotten it because it was risky and because they were old. Medical technologists in the Shell Cities had learned to minimize the deterioration of age so that hale and healthy lifespans stretched past a century, but inevitable, catastrophic failure still loomed: a blood vessel bursting in the brain, a heart chamber undergoing sudden collapse, a lung growing irreparably brittle. The cold fact was, none of them had much time left. If they didn't survive this mission, well, only a handful of unlived years would be lost. But in the meantime they were privileged to set foot on one of Jupiter's moons and to have the chance of leaving the Shell Cities just a little more secure.” (lk 471)

Kommentaare ei ole: