Järjekordne näide heaoluühiskonna
meelelahutuskirjandusest, seekordne lugu on vanadekodu viiest
elanikust, kes pole rahul pakutava teenuse kvaliteediga – pideva
kokkuhoiuga tehakse seal pensionäride elu üha hapumaks, söök on
niru ja piiratakse liikumisvabadust. Nad näevad telekast
tõsieluseriaali vanglast ning neile paistab, et seal elatakse hoopis
paremini kui vanadekodus, saab sooja sööki ja vangla territooriumil
jalutada. Ühesõnaga, pensionärid otsustavad sooritada sellise
kuriteo, mis aitaks neil mõnda aega vanglalobi helpida.
Röövlikamp koosneb kahest mees- ja
kolmest naispensionärist, igaühel on mingi omadus või oskus, mis
bandele rohkem või vähem kasulikuks osutub. Ühel ööl põgenevad
nad hotellist luksushotelli, üürivad sviidid ning peagi sooritavad
oma esimese röövi, mis aga osutub olematu tuluga teoks (eks
vanainimestel on ka robinhuudlikud ambitsioonid, et mida rahaga
teha). Kuid nagu öeldud, parem vangla kui vanadekodu, järgmiseks
koostatakse kuratlik plaan hotellist üle tee asuvast
kunstimuuseumist kahe väärtusliku maali röövimiseks (Renoir!
Monet!). Ja see õnnestub!
Õnnestub kohe nii hästi, et politseil
puuduvad niidiotsad kuriteo lahendamiseks. Õnnelikud eakad on rahul
niikaua kuni... kaotavad pihtapandud maalid. See rikub tuju ja nüüd
minnakse end politseisse üles andma (et nemad nüüd maalid
leiaks)... ja selgub, et vanglaelu pole just täpselt selline nagu
nähti tõsieluseriaalis, seal on koguni päris ohtlikud inimesed. Ja
lugu kerib edasi, sest vangistatud pensionäridel on ikka hammas
verel (niiehknaa nad vabastatakse peagi), tahaks ikkagi sooritada
täiusliku röövi... ja ka maalid muuseumile tagastada.
Eks jah, paratamatu paralleel Jonassoni
saja-aastasega, aga raamatud on siiski erinevad. Kui Jonassonil oli
plaan kirjutada üht suurt ja globaalset seiklust, siis siinne raamat
on üsna kitsalt vanadekodu elanike ja nendega kokkupuutuvate
inimeste lugu. Tegelastele on küll minevik visandatud, kuid oluline
on eelkõige see, mis juhtub nüüd ja praegu. Tegemist on oma ea
kohta äärmiselt vitaalsete inimestega, ikka kalpsavad ringi ja
kohanevad kaasaegse maailma tingimustega; muidugi on neil
elukogemused, mis aitavad ettekerkivatele probleemidele omapäraseid
lahendusi leida.
Ei saa öelda, et raamat oleks
kirjutatud ülimalt teravmeelselt või nauditavalt (või
pateetiliselt), aga noh, niisama ajaviiteks miks mitte, igal juhul
parem kui angloameerika masstoodang.
kultuuritarbija 60+
postimees
loetu kaja
lugemisarhiiv
kultuuritarbija 60+
postimees
loetu kaja
lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar