Teadagi illustreerib valimikule
pealkirja andnud näidend groteski abil meie eksistentsi. Üks ei saa
ja teine ei taha. Aga ometi... õnnelikud päevad. See on armastus!
(Tegelikult mitte.) Väikseim ja tühiseim kommunikatsiooniakt, see
on parem illusioon kui muidu oma peas loksuvast.
Muidugi võib seda teksti võtta hoopis
kui inimeksistentsi sirgjoonelist naeruvääristamist. Miks peab
leidma või interpreteerima igast kunstiteosest midagi positiivset
või lootustandvat? Võibolla vahibki eksistentsina vastu hoopis
tardumus, tühjus? Võibolla oleme geenide, ihade, tabude automaadid.
Eks natuke võõrastav on lugeda,
kuidas Beckett on püüdnud kindlaks määrata näitleja iga
väljenduse, hoida sellist staatilist teksti niivõrd vaos. Küllap
see on lavastajatele häiriv, kui muidu on soov ajada oma rida, mitte
Becketti rangelt normeeritud absurdinäidendit. Või soovis autor
säärasel viisil nullida (oma) kunstiteose eripära.
“Krappi viimane lint” on teadagi
(!) üks ütlemata kurb mäng ja Beckett keerab siin otse ja selgelt
kraanid kinni. Elu on hädaorg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar