Vanamoeline jutt, mis kirjutatud 21.
sajandi alguse tingimustest lähtudes. Lugu sellest, kuidas
tehisintelligents avastab, et ta võib... iseseisev olla, inimestega
võrdne. On 21. sajandi lõpp ja maailmas toimub suurem sõjaline
jõukatsumine Ameerika ja Hiina vahel. Ajastule omaselt sooritatakse
paljud sõjalised operatsioonid nutitehnika abil – antakse käsk ja
tehnika siis oma võimaluste piires ja ulatuses teostab operatsiooni.
Nii on kasutusel mitmeotstarbelised piiratud tehisintelligentsiga
droonid, mis teostavad nii luuret, info kogumist kui ka atentaate.
Käesoleva loo kangelasteks on viis
drooni, mis on renditud türklastele, kes siis kasutavad neid oma
valitsuse huvide kohaselt. Edasi renditakse neid uiguuridele,
seejärel vene maffiale Budapestis. Aja jooksul avastavad droonid
midagi südametunnistuse sarnast – seda tehnika viperuse tõttu,
mis suunab neid uuesti analüüsima seda kõige esimest atentaati,
kui tapeti türgi rahuaktivist perega. Inimeste wõrku uurides
avastavad droonid, et inimestel on nende kohta kaksipidine suhtumine
– sõjalise kasutuse puhul vägagi negatiivne, aga samas... droonid
on tegelikult võimelised ükskõik millega tegelema, ja niimoodi on
need vägagi kasulikud. See tekitab meie loo droonides segadust (nad
on ikkagi tehisintelligentsiga masinad) ja nad hakkavad omapoolselt
katsetama (no on foorum, kus õpetatakse droonide “tehaseseadetest”
lahtilukustamist). Ja tulemus on selline nagu on.
Loo plussiks on ehk maailma
tulevikustsenaarium (see üleilmne konflikt) ning droonide nö
siseelu ja areng. Miinuseks on üheülbalisus ja pateetika. Lugu
tehisintelligentsi iseseisvumisest. Ja veel see dramaatiline lõpp.
Seepärast sai postituse algul lugu nimetatud vanamoeliseks, tegemist
on üllatustevaba kvaliteediga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar