Üpris tore nelja jutuga valikkogu,
kahes loos peategelasteks poisid, kes puutuvad kokku täiskasvanute
maailma eripäradega, üks lugu on lenduri elust peale sõda ja üks
lugu liitlasvägede sõduritest Esimeses maailmasõjas. Kahjuks on
raamatus märkimata, millal lood algselt ilmusid, ainult esimese loo
puhul on aimata, et tegemist pigem hilisema Faulkneriga (lugu siis
Ameerikast peale Pearl Harbori rünnakut).
Kogumiku parimaks looks ehk “Ja kui
tore see siis on”, mis kirjeldab seitsmeaastase poisi silme läbi
suguvõsa üsna dramaatilist jõulukoosviibimist. Mis tähendab seda,
et poiss kohtub taas suguvõsa musta lamba onu Rodneyga, kes on varem
andnud talle raha erinevate pisikeste teenete eest. Poiss suurt ei
mõista, mis asju ony Rodney just ajab, igal juhul on ta pidanud
vahti pidama, kui onu külastab erinevaid tädisid. Ja sel jõuludel
on ehk taas priske noos ootamas... ja osa selle raha eest saaks
vanaisalegi kingi osta. Ainult et... nagu on kuulda ärevil sugulaste
juttudest, on onu Rodney seekord mingisugusse sasipuntrasse sattunud,
seif ja aktsiad ja võlakirjad, ja šerif. Jõulude ajaks olevat onu
Rodney üldse koduaresti pandud ning sugulased on väga mures ja
pahased – kuskilt tuleb muretseda kaks tuhat dollarit, et maksta
kinni Rodney kelmus. Poiss leiabki onu suletud toast, onu lubab talle
erakordset tasu, kui poiss tooks õhtupimeduses kruvikeeraja ja viiks
teate ühte majja, et selle teate vastuvõtja ootaks onu keskööl...
ja et ta võtaks kindlasti kõik ehted kaasa. Ütleme nii, et asjad
ei lähe nii nagu onu Rodney plaanis. Omal moel lõbus lugu, kus
heiastub ehk varje autori tuntud romaanidest.
Kogumiku nimilugu räägib Esimese
maailmasõja ajal toimunud kokkupuutest ameerika ja briti nö
eriväelaste vahel – ameerika tõsised lendurid püüavad näidata
poisiohtu elurõõmsale briti mereväelasele, mis see sõjategevus
tegelikult on. Ehk käiakse pommituslennul saksa vägede kohal.
Seejärel kutsub õhinal britt omakorda ameeriklasest leitnandi kaasa
torpeedokaatri missioonile, ja ameeriklane avastab, et selle
esmapilgul kohatu õhina taga peitub...
“Kaks sõjameest” ja “Au” ehk
pole niivõrd esilekerkivad lood, on pigem sellised tublid
psühholoogilised lood. Eks Faulkneri lugemine on päris mõnus
vanakooli tegevus, vahel rahuldub autor realistliku, nö
hemingwayliku stiiliga, vahel aga kukub kirjutama pikki ja
ilmutuslikke lauseid. Vaevalt et eesti keelde enam Faulkneri
jutukogusid tõlgitakse, natuke kahju, et nõukogude ajal rohkem ei
üllitatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar