30 september, 2015

Richard Parks – The Manor of Lost Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Väike fantasy looke, mis on ehk osake suuremast narratiivist. Lugu on jutustatud Saheli nimelise deemoni poolt... sellest, kuidas Driana nimeline legendaarne tegelane kunagi näruse nõiaplikana oma kuulsusrikast teed alustas. Algas see vargusega vahelejäämisega, mistõttu noor nõiatüdruk sattus tööle poodi, kus see loo jutustaja Sahel grotesksesse kiviskulptuuri vangistatuna viibis – mitte et poe nurjatu omanik oleks teadnud, mis täpsemalt selles skulptuuris varjus oli; küll aga immitses sealt võlujõudu, mida siis poeomanik enda kasuks kasutas (ja tänu sellele õnnestus ka nõiaplika püüdmine ja poe jaoks tööle sundimine).

Et see Driana oli ikka eriliste võimetega, sai ta kohe aru, et seal skulptuuris peitub midagi väga erilist, ja kui ta võimaluse avanedes skulptuuri illusiooni eemaldas, paljastus talle... deemon Sahel! Sahel, meie loo jutustaja, pakub hiljem tüdrukule kaupa – kui Driana päästab Saheli tema nõiduse vangistusest (kus ta on juba 500 aastat olnud), siis vastutasuks päästab deemon omakorda nõiatüdruku poeomaniku võluorjusest ning lisaks teenib Drianat teatud aja. Tüdruk nõustub... ja edasi peab ta astuma deemoni “vangikotta” (“the manor of lost time”), mille käigus saab Driana tuttavaks oma kaotatud tulevikega, mida tal pole võimalik kogeda. Kurb, kurb. Viimaks Sahelini jõudes selgub, kes/mis see deemon tegelikult on... ja mis plaanid meie peategelasel edaspidiseks õieti on. Aga, vastavalt kokkuleppele peab deemon peale vabanemist nõiatüdrukut viis aastat teenima ja treenima – millest siis algaski nõiatüdruku kurikuulus tähelend.

Siis selline väike fantasy, nagu öeldud, ehk millegi suurema loo seeme vms. Jalust ei raba, aga mõnuga loetav. Kergelt irooniline fantasy klišeede suhtes.

Kommentaare ei ole: